Pruugib mul ainult...

... ära olla, kui juhtub mingi jama:) Parafraseerin üht" kossa-mossa" poliitikut, kes kunagi end kõigi ühiskonnas toimuvate juhtumistega meelevaldselt seostas...

Sain täna äreva teate ratsastajalt. Nimelt oli Theo topeltkordel rapsima hakanud ning ootamatu bloki ja hobu vastuhaku tõttu kukkus K. nii õnnetult, et peab mõnda aega jalga kipsis hoidma. Südamest kahju, et nii juhtus.

Vastuhakud olid alanud juba varem, väliplatsil treenides. Märade ilmumisel kõrvalkoplisse ei suutnud poiss enam muust mõelda, kui ratsanikust vabanemisele. Mõnda aega kõnniti küünlas nagu tikk - ratsastaja vapralt seljas. Lõpuks saadi ta kuidagi väliplatsi nurka lõksu ajada ja taltsamaks.
Aga jah, kahjuks on hetkel palju probleeme just inimese aktsepteerimise osas. Karjaelu on Theo iseotsustaja teinud:( Ja eks tal ole ka väga palju uusi olukordi/asju, mida õppida ja tähele panna. Ta vastupidavus ses osas pole kindlasti piisav.

Arutasime talliomanikuga ja leidsime, et mõneks ajaks tuleb ta eraldada kõrvalkoplisse. Et ta harjuks sellega, et tuleb inimene ja viib ta suguvendade juurest ajutiselt eemale. Paus tuleb ka töösse sisse. Kaera asemel paisutatud oder.

Selline olukord on mulle tegelikult eelmise suve lõpust tuttav. Lihasmassi kasvades ja oma jõu tunnetamisega kaasneb ka lugupidamatus inimese vastu:) Ehtne pubekas, ma ütlen.

Ja tema äkilised põgenemissööstud ei ole toredad kellelegi. Hea, et mul eelmisel suvel käsi otsa jäi... samas mäletan ka hästi, et miks ta nii tegi - ta ei saanud aru, mida ma temalt nõuan. Ja pakkus mitmeid variante enne, kui põgenes.

Ohtlik värk see hobuarm.

Enesekindlus peab tekkima, aga minu noorel läheb selleni veel aega. Segadusesolek paneb vere keema...
Kahjuks ei saa teda enne reedet vaatama sõita - eile öösel saabusin Luxist üsna väsitavalt töökohtumiselt ja nüüd on jäänud veel viimased päevad enne puhkusel minekut. Töö pressib peale.

Aga loodetavasti paraneb K. ruttu ja pea Theo peale vimma!