Ratsutamine
Tänane õhtupoolik möödus peaasjalikult hobuusklike blogisid lugedes. Masenduses olin enne seda ja... täiesti negativistlike mõtete küüsis. Mõtlesin, et aitab küll. Mina pole ratsutamiseks loodud ja kõik. Et ma ei oska, ei taha ja üleüldse mulle ei meeldi see värk.
Et kõik ausalt rääkida, pean alustama sellest, nädala sees poetas kaasa mulle moka otsast, et pühapäeval lähme ratsutama. Olin väga elevil ja nõus. Polnud Kukrumäe tallis kunagi käinud. Väga meeldis seal - hubane, kõik võimalused olemas, hobustele suured koplid jne. Kaasa sai sõiduks suure raskeveolase Diamondi ja mina imeilusa Spiilsoni. Tõeliselt kontktialdis ja peaks olema ka minsugusele algajale "kerge hobune".
Ei tea miks, aga ju ma siis mõtlesin, et pärast kevadisi sõite olen juba mingil määral "tegija". Kaugel sellest. Hobune panin end maksma ja ei saanud mõnda aega teda isegi seisakule mõjutada. Rapsisin seal niisama:) Treener tegi puust ja punaseks ja siis hakkas ka välja tulema, ent olin enda peale juba tige ja see häiris ka edaspidist konsentreerumist.
Appike, kui kui palju on kannatlikkust vaja! Ja oma ego maha surumist ning hobuse kuulamist! Samas enese kehtestamist. Peen värk.
Nii kohutavalt raske tundub ühel neljakümpsisel oma isekust maha suruda ja midagi uut ÕPPIDA! Usud ju selles elueas olevat juba "vana kala".
Olingi õhtupoolikul seetõttu õhtul üsna norus ja tegelikult veel ka kade kaasa peale, sest tal tuli päris kenasti kõik välja:) .... kuniks lugesin Ingridi, Epossi jt blogisid. Mõistsin, et kogu see ratsutamise värk ongi üks pidev strateegia ja õppimine. Pole lõplikku oskust... alati on võimalus kellegi käest (kas treeneri või hobuse) uus õppetund saada.
Niiet -mina pean kõigepealt õppima ÕPPIMA. Ja enda vastu halastavam olema:)
Tegelikult ju hakkas miskit tulema küll:) sain enam-vähem pihta, kuidas Spiilson liigub ja kuidast temaga koostööd teha.
Ja muide: alati on soovitav ikkagi erinevate õpetajate (treenerite) abi kasutada. Mina sain enda jaoks täna väga kasulikke teistsuguseid teadmisi nii istaku, sääre töö kui ka hobuse juhtimise kohta.
Ja lõpus, kui treener Spiilsoni galopile võttis - ohh, selle hobu ja treeneri koostöö on täielik ime! Sellised painded ja pöörded! See on muidugi hoopis teine tase, ent hea oli vaadata.
Kolmapäeval lähen jälle!
Et kõik ausalt rääkida, pean alustama sellest, nädala sees poetas kaasa mulle moka otsast, et pühapäeval lähme ratsutama. Olin väga elevil ja nõus. Polnud Kukrumäe tallis kunagi käinud. Väga meeldis seal - hubane, kõik võimalused olemas, hobustele suured koplid jne. Kaasa sai sõiduks suure raskeveolase Diamondi ja mina imeilusa Spiilsoni. Tõeliselt kontktialdis ja peaks olema ka minsugusele algajale "kerge hobune".
Ei tea miks, aga ju ma siis mõtlesin, et pärast kevadisi sõite olen juba mingil määral "tegija". Kaugel sellest. Hobune panin end maksma ja ei saanud mõnda aega teda isegi seisakule mõjutada. Rapsisin seal niisama:) Treener tegi puust ja punaseks ja siis hakkas ka välja tulema, ent olin enda peale juba tige ja see häiris ka edaspidist konsentreerumist.
Appike, kui kui palju on kannatlikkust vaja! Ja oma ego maha surumist ning hobuse kuulamist! Samas enese kehtestamist. Peen värk.
Nii kohutavalt raske tundub ühel neljakümpsisel oma isekust maha suruda ja midagi uut ÕPPIDA! Usud ju selles elueas olevat juba "vana kala".
Olingi õhtupoolikul seetõttu õhtul üsna norus ja tegelikult veel ka kade kaasa peale, sest tal tuli päris kenasti kõik välja:) .... kuniks lugesin Ingridi, Epossi jt blogisid. Mõistsin, et kogu see ratsutamise värk ongi üks pidev strateegia ja õppimine. Pole lõplikku oskust... alati on võimalus kellegi käest (kas treeneri või hobuse) uus õppetund saada.
Niiet -mina pean kõigepealt õppima ÕPPIMA. Ja enda vastu halastavam olema:)
Tegelikult ju hakkas miskit tulema küll:) sain enam-vähem pihta, kuidas Spiilson liigub ja kuidast temaga koostööd teha.
Ja muide: alati on soovitav ikkagi erinevate õpetajate (treenerite) abi kasutada. Mina sain enda jaoks täna väga kasulikke teistsuguseid teadmisi nii istaku, sääre töö kui ka hobuse juhtimise kohta.
Ja lõpus, kui treener Spiilsoni galopile võttis - ohh, selle hobu ja treeneri koostöö on täielik ime! Sellised painded ja pöörded! See on muidugi hoopis teine tase, ent hea oli vaadata.
Kolmapäeval lähen jälle!
Kommentaarid
Kuna mulle see asi iseenesest nii meeldib (üldse hobuste õpetamine, ratsutamine ühe osana sellest), siis ei saa niisama käega ka lüüa.
Edusamme ja tagasilööke saab igal tasemel ratsutaja tunda, aga selleks me seda ju teemegi, et paremaks saada ja miski muu peale harjutamise ei aita! :)
Edu sulle trennidega!
Ja nagu treenergi ütles - ka seda, et hobusega metsas rahulikult sammus kõndida, on vaja pikalt harjutada nii hobuse kui ka inimesega. Ootamatusteks peab valmis olema. See ongi minu kõige suurem eesmärk ja usun, et mu mõlemad hobud saavad sellega hakkama.
Tänud veelkord!
EDU!
Olemas ju palju - võimalus tegeleda hobustega:)))