Küll tahaks...

... et oleks Theo kohta siia häid uudiseid kirjutada. Aga kahjuks ei ole. Kohe üldse mitte:(

Nüüd pean tunnistama, et jään vist alla. Igal juhul ei oska ma teda kuidagi enam aidata. Kõik on ilmastiku ja tema organismi kätes. Ja kui pole piisavalt õnne, siis saan teda vaid ühe otsusega aidata. Tegelikult - kahega. Sest Aibolit püüab teda päästa veel ka 50%-50% õnnestumisvõimalusega süsti abil (kas jalad või kergendus 6 kuuks).

Ikkagi on meil praegu veel väike tõenäosus (3 kuu suhteliselt edutute ja ajutiste abistamiskatsete vastu), et ehk ta tuleb välja. Dexaforte mõjus seekord üsna pikkamisi ja ega nähud veel täielikult möödunud pole. Kaelas on väike vilin endiselt.
Igatahes - julm ja salakaval haigus on RAO.

Olen viimastel päevadel lapanud läbi mitmeid foorumeid, kus haigusest kirjutatakse. Paaris neist on kiidetud väga Air Power`i nimelist ravimit. Kas see nii ägedas staadiumis aitab, on muidugi kahtlane, ent kuna see on puhtalt taimsel baasil, siis püüan ka seda hankida.

Kommentaarid

Ingrid ütles …
IGA KORD, kui sa jälle Theo (ja ka Mozarti) parematest päevadest kirjutan, siis ma nii-nii loodan, et ehk leidsite ikkagi midagi tõesti püsivalt abistavat... Aga ei...

Aga see, et sa uurid ja proovid ja päriselt ikkagi lootust ei kaota, on kõige tähtsam, sellised inimesed ongi rõõmu oma hobustest 100%-liselt ära teeninud! Ja kui miski Theod aidata suudab, siis sa ka leiad selle!
Heli ütles …
Ingrid, mul sama värk:) Alati loodan, ehk seekord. Mozarti puhul praegu tundubki, et olukord tema jaoks elamisväärne. Mis on kurb pilt - see, kuidas ta püüab Theod aidata. Ei hakka enne sööma, kui Theo kohal jne. Ma ei kujuta hästi ette olukorda kui...

Rääkisin täna telefonitsi ka vet T.S-ga - arutasime võimalikke variante. Muu info seas rõhutas ta ka, et hobune on sportlik loom. See tähendab seda, et tema elukvaliteedi üks osa on liikumine. Ta oli väga delikaatne, ent ma mõistsin. Mingil ajal peab seda arvestama. Theo on viimased päevad liikunud vaid sammus. Iga kiirem liigutus paneb teda hingeldama... Pärast kõne olin suhteliselt murtud, kuniks sain Aiboliti kõne - tema jällegi uskus, et olukord peaks veel normaliseeruma. Ta on ju teda ka pidevalt ravinud ja teab teda varsast saadik. Rääkisime ka võimalikust viimasest süstist ja seepeale ütles, et on ju veel üks võimalus. Niiet - kuniks vet on lootusrikas, olen minagi. Kus ma pääsen:)
Heli ütles …
Ingrid! Lugesin veel ja... jõudis lõplikult kohale:) Vabandan, mul on kohati "pikad juhtmed". Su viimane lause on lihtsalt nii palju julgust ja õiget teadmist sisendav, et - SUUR AITÄH!