On paremaid päevi...
Loomapidamine toob aegajalt kaasa kurbi ja suisa ahastamapanevaid hetki. Selleks ei saa kunagi liiga hästi ettevalmistatud olla, hoolimata sellest et tead... lemmikloom nagu sa isegi, on surelik.
Mu kaukaaslane Bibi on pärast 13-aastast sünnipäeva iga päevaga tervise poolest viletsamaks jäänud. Kõndimine on vaevaline. Söögiisu kehv. On päevi, kus ta peamiselt magab. Eelmise nädala lõpus, kui nägin et kuts on väga apaatne, käisin kodukoha loomakliinikus. Rääkisin oma mure ära ja palusin nädalavahetuseks mõned valuvaigistavad süstid jätta. Igaks juhuks.
Täna, kui Bibi eriti tugevalt lõõtsutas ning toidust keeldus, otsustasin teda süstida. See, mis pärast süsti (ketamiin) toimus oli täielik agoonia. Mõnda aega oli loom šokis ja jäsemetest halvatud. Süda peksles kui meeletu. Helistasin oma tuttavale loomaarstile, kes ütles et 15 min. on kriitilised - kui vastu peab, siis läheb üle. Pidas vastu. Läks üle. Õhtuhakul ta igatahes sõi, jõi ohtralt ja isegi tuli minuga talli kaasa. Helistasin ka arstile, kes oli mulle valuvaigistid müünud. Rääkisin, mis juhtus. "Pane magama! Nii vana kaukaaslane on ime", oli tema soovitus. Ma tean väga hästi, et loomal ei tohi enda emotsioonide tõttu piinelda lasta. Ent ma nägin, kuidas Bibi püüdis end jalgele ajada ja kuidas ta paanikasse sattus. Elutahe ikkagi. Ka tuttav loomaarst soovitas, et ma ikkagi jälgiksin veel ja ehk on selle otsusega veel aega. Praeguste elutingimuste juures võib ta elada veelgi.
Igatahes... kõik elutähtsad funktsioonid praegu toimivad - Bibi lakub ja puhastab end, kuulis kui abikaasa koju saabus ning haukus tervituseks.. vett lakkus. Iseseisvalt kõnnib. Praegu pikutab õuemurul.
Tagatipuks on Theo hingeldus tagasi. Süstist on möödas 1 nädal. Uut tohib tega alles nädala pärast. Konsulteerisin dr Aibolitig ja lisaks Bricanylile ja homöpaatilistele tilkadele asusin manustama ka ACC-d. Ühtlasi lubas ta täpsustada vereanalüüsi uuringu hinda Soome laboris. Seal pidavat vastavalt analüüsile ja leitud allergeenile tellitama spetsiaalne ravim USA-st. Kallis lõbu ilmselt.. hetkel ei tea veel täpselt kui kallis.
Mu kaukaaslane Bibi on pärast 13-aastast sünnipäeva iga päevaga tervise poolest viletsamaks jäänud. Kõndimine on vaevaline. Söögiisu kehv. On päevi, kus ta peamiselt magab. Eelmise nädala lõpus, kui nägin et kuts on väga apaatne, käisin kodukoha loomakliinikus. Rääkisin oma mure ära ja palusin nädalavahetuseks mõned valuvaigistavad süstid jätta. Igaks juhuks.
Täna, kui Bibi eriti tugevalt lõõtsutas ning toidust keeldus, otsustasin teda süstida. See, mis pärast süsti (ketamiin) toimus oli täielik agoonia. Mõnda aega oli loom šokis ja jäsemetest halvatud. Süda peksles kui meeletu. Helistasin oma tuttavale loomaarstile, kes ütles et 15 min. on kriitilised - kui vastu peab, siis läheb üle. Pidas vastu. Läks üle. Õhtuhakul ta igatahes sõi, jõi ohtralt ja isegi tuli minuga talli kaasa. Helistasin ka arstile, kes oli mulle valuvaigistid müünud. Rääkisin, mis juhtus. "Pane magama! Nii vana kaukaaslane on ime", oli tema soovitus. Ma tean väga hästi, et loomal ei tohi enda emotsioonide tõttu piinelda lasta. Ent ma nägin, kuidas Bibi püüdis end jalgele ajada ja kuidas ta paanikasse sattus. Elutahe ikkagi. Ka tuttav loomaarst soovitas, et ma ikkagi jälgiksin veel ja ehk on selle otsusega veel aega. Praeguste elutingimuste juures võib ta elada veelgi.
Igatahes... kõik elutähtsad funktsioonid praegu toimivad - Bibi lakub ja puhastab end, kuulis kui abikaasa koju saabus ning haukus tervituseks.. vett lakkus. Iseseisvalt kõnnib. Praegu pikutab õuemurul.
Tagatipuks on Theo hingeldus tagasi. Süstist on möödas 1 nädal. Uut tohib tega alles nädala pärast. Konsulteerisin dr Aibolitig ja lisaks Bricanylile ja homöpaatilistele tilkadele asusin manustama ka ACC-d. Ühtlasi lubas ta täpsustada vereanalüüsi uuringu hinda Soome laboris. Seal pidavat vastavalt analüüsile ja leitud allergeenile tellitama spetsiaalne ravim USA-st. Kallis lõbu ilmselt.. hetkel ei tea veel täpselt kui kallis.
Kommentaarid
Soovin kogu südamest Bibile veel aastaid juurde. Tee talle minu poolt pai!
Bibi lahkus vikerkaare taha minu otsusel täna, 15.oktoobril 2008, kell 15 paiku. Praeguseks hetkeks puhkab ta näoga tare poole ühes mu lemmikpaigas - aias paikneva suure lehise all. Puu all on ka hea istumispaik suure halli kivi näol.
Bibi oli on ja jääb loomade kuningaks minu silmis. Tema näol on mulle see lapike maad ümber taluhoone muutunud väga oluliseks.
Meenutasime abikaasaga temaga seotud seiku. Neid on uskumatult palju - nii naljakaid kui nukraid.
Tema viimne paik sai vooderdatud kuuseokstega. Pea alla läks kõrgenduseks murumätas - ta armastas magada nii, et pea on kõrgemal...Maavillast õhuke tekike sai katjaks peale...
Olen mõnda aega eemal oma blogikodust, sest tema lahkumine on valus kaotus.
Oleme olnud 13 aastat koos nii mures kui õnnes... R.I.P. Bibi. Pean harjutama end nende päevadega, kust Bibi puudub ja see võtab aega.
Mõtlen oma koerast, keda ma kodust eemal olles tohutult igatsen. Kogesin temaga teist kordselt seda tunnet, et kui hakkad mõtlema, et sul enam teda ei ole. Ta taastus 2 päeva operatsioonist, mis tähendas sisuliselt, et vahetasime tilguteid, koer ise oli nagu laip.
Sageli mõtled, et koer sõltub sinust, kuid minu meelest on see 100% vastupidine. See teadmine, et üks hing on, kes alati(isegi magades) valvab sind ja on KÕIGIST sinu tegemistest teadlik, tahab kuulata su lõputuid heietusi ning on valmis sulle igale poole järgnema - mida hing veel oskab ihata!
Minu jaoks võrdub lemmikloom perekonna liikmega ning tema kaotus on sama suur valu, kui näit. vanaema kaotus. Seepärast loodan, et see leppimine tuleb sul varsti ja lõpuks jääb temast see hea energia maha, mis vist kunagi ei kao, sest mälestus toob alati selle tagasi.
On ju võimalik, et te veel kohtute!
Heameel on, et tema minekupäeval paistis päike. Terve järgmise päeva ladistas lakkamatult. Bonham otsib teda ja ka mina "näen" teda aeg-ajalt.
Uskumatult mõistvat suhtumist ja tuge olen saanud kolleegidelt. Nii mõnegi karmi pealispinna tagant on väljakoorunud siiras ja südamlik loomaarmastaja.