On paremaid päevi...


Loomapidamine toob aegajalt kaasa kurbi ja suisa ahastamapanevaid hetki. Selleks ei saa kunagi liiga hästi ettevalmistatud olla, hoolimata sellest et tead... lemmikloom nagu sa isegi, on surelik.

Mu kaukaaslane Bibi on pärast 13-aastast sünnipäeva iga päevaga tervise poolest viletsamaks jäänud. Kõndimine on vaevaline. Söögiisu kehv. On päevi, kus ta peamiselt magab. Eelmise nädala lõpus, kui nägin et kuts on väga apaatne, käisin kodukoha loomakliinikus. Rääkisin oma mure ära ja palusin nädalavahetuseks mõned valuvaigistavad süstid jätta. Igaks juhuks.

Täna, kui Bibi eriti tugevalt lõõtsutas ning toidust keeldus, otsustasin teda süstida. See, mis pärast süsti (ketamiin) toimus oli täielik agoonia. Mõnda aega oli loom šokis ja jäsemetest halvatud. Süda peksles kui meeletu. Helistasin oma tuttavale loomaarstile, kes ütles et 15 min. on kriitilised - kui vastu peab, siis läheb üle. Pidas vastu. Läks üle. Õhtuhakul ta igatahes sõi, jõi ohtralt ja isegi tuli minuga talli kaasa. Helistasin ka arstile, kes oli mulle valuvaigistid müünud. Rääkisin, mis juhtus. "Pane magama! Nii vana kaukaaslane on ime", oli tema soovitus. Ma tean väga hästi, et loomal ei tohi enda emotsioonide tõttu piinelda lasta. Ent ma nägin, kuidas Bibi püüdis end jalgele ajada ja kuidas ta paanikasse sattus. Elutahe ikkagi. Ka tuttav loomaarst soovitas, et ma ikkagi jälgiksin veel ja ehk on selle otsusega veel aega. Praeguste elutingimuste juures võib ta elada veelgi.

Igatahes... kõik elutähtsad funktsioonid praegu toimivad - Bibi lakub ja puhastab end, kuulis kui abikaasa koju saabus ning haukus tervituseks.. vett lakkus. Iseseisvalt kõnnib. Praegu pikutab õuemurul.

Tagatipuks on Theo hingeldus tagasi. Süstist on möödas 1 nädal. Uut tohib tega alles nädala pärast. Konsulteerisin dr Aibolitig ja lisaks Bricanylile ja homöpaatilistele tilkadele asusin manustama ka ACC-d. Ühtlasi lubas ta täpsustada vereanalüüsi uuringu hinda Soome laboris. Seal pidavat vastavalt analüüsile ja leitud allergeenile tellitama spetsiaalne ravim USA-st. Kallis lõbu ilmselt.. hetkel ei tea veel täpselt kui kallis.

Kommentaarid

Liana ütles …
Ma mõtlen Bibi peale, loodan ja usun, et Sinusuguse perenaise hoole all on looma elutahe suurem vanaduse rõhuvast koormast. Meie kaks eelmist kaukaaslast elasid 14-aastaseks(teine vist 15), olid elurõõmsad, aktiivsed ja lõpp tuli kuidagi äkki, kaks-kolm päeva olid jõuetud ja haiged, üritati ka, et äkki kuidagi turgutada, aidata, eile ta ju jooksis ringi alles, aga nende väärikas elu sai elatud lihtsalt.

Soovin kogu südamest Bibile veel aastaid juurde. Tee talle minu poolt pai!
helle ütles …
Olen juba mitu korda kirjutanud, et meil oli ka Bibi-nimeline koer, täiesti krants, kes elas 18aastaseks, õigemini sai ta siis magama pandud. Siiani torkab, kui loen siit Bibi nime. Aga koera ja ka hobuste, üldse koduloomade, haigused teevad sama murelikuks kui pereliikmete omad. Siin pole midagi rääkida. Kurb ikka.
Heli ütles …
Aitäh, kallid blogisõbrad! Mul on südamest soe tunne lugeda teie kommentaare hetkel, kus on nii jube tühi ja kurb.

Bibi lahkus vikerkaare taha minu otsusel täna, 15.oktoobril 2008, kell 15 paiku. Praeguseks hetkeks puhkab ta näoga tare poole ühes mu lemmikpaigas - aias paikneva suure lehise all. Puu all on ka hea istumispaik suure halli kivi näol.
Bibi oli on ja jääb loomade kuningaks minu silmis. Tema näol on mulle see lapike maad ümber taluhoone muutunud väga oluliseks.
Meenutasime abikaasaga temaga seotud seiku. Neid on uskumatult palju - nii naljakaid kui nukraid.

Tema viimne paik sai vooderdatud kuuseokstega. Pea alla läks kõrgenduseks murumätas - ta armastas magada nii, et pea on kõrgemal...Maavillast õhuke tekike sai katjaks peale...

Olen mõnda aega eemal oma blogikodust, sest tema lahkumine on valus kaotus.
Oleme olnud 13 aastat koos nii mures kui õnnes... R.I.P. Bibi. Pean harjutama end nende päevadega, kust Bibi puudub ja see võtab aega.
Anonüümne ütles …
Kaastunne :(
Regly ütles …
Südamest kahju. Tegelikult ma nutan, sest tean täpselt, mis tunne sul on. Kõik see auku panemine ja mulla peale viskamine.Tahtmine, et ta veel natuke oleks sinuga ja teadmine, et ta ei tule kunagi tagasi... Me peame neile tänulikud olema, et nad meil olemas on.

Mõtlen oma koerast, keda ma kodust eemal olles tohutult igatsen. Kogesin temaga teist kordselt seda tunnet, et kui hakkad mõtlema, et sul enam teda ei ole. Ta taastus 2 päeva operatsioonist, mis tähendas sisuliselt, et vahetasime tilguteid, koer ise oli nagu laip.

Sageli mõtled, et koer sõltub sinust, kuid minu meelest on see 100% vastupidine. See teadmine, et üks hing on, kes alati(isegi magades) valvab sind ja on KÕIGIST sinu tegemistest teadlik, tahab kuulata su lõputuid heietusi ning on valmis sulle igale poole järgnema - mida hing veel oskab ihata!
Minu jaoks võrdub lemmikloom perekonna liikmega ning tema kaotus on sama suur valu, kui näit. vanaema kaotus. Seepärast loodan, et see leppimine tuleb sul varsti ja lõpuks jääb temast see hea energia maha, mis vist kunagi ei kao, sest mälestus toob alati selle tagasi.
On ju võimalik, et te veel kohtute!
helle ütles …
Mul on väga kahju ja kurb.
Heli ütles …
Hea Regly! Samad sõnad sosistasin talle kõrva sisse kui ta pead süles hoidsin - "Kunagi näeme, tunnen su ära!"
Heameel on, et tema minekupäeval paistis päike. Terve järgmise päeva ladistas lakkamatult. Bonham otsib teda ja ka mina "näen" teda aeg-ajalt.
Uskumatult mõistvat suhtumist ja tuge olen saanud kolleegidelt. Nii mõnegi karmi pealispinna tagant on väljakoorunud siiras ja südamlik loomaarmastaja.
Anonüümne ütles …
Oi, kullake, minugi poolt suurt vaikne kalli sulle nukruseleevendajaks! Minagi usun sellese hingede ringirändamisse ning arvan, et ta kondab veel mitu head aega seal teie aedades-metsades, ümber maja ja unenägudes. Leina leevendab ju ainult aeg, kuigi mõned väidavad, et uus kustikas üsna kiiresti asemele võtta... Eeldatavasti see ikka su sisetunde küsimus. Kalli-kalli-kalli!
Anonüümne ütles …
Mul on väga kahju. Seda oli tõeliselt kurb lugeda, ma ei kujuta ette, mis tunne sul võib seda kõike üle elades olla.
Kader ütles …
Pea vastu! Kahjuks ma tean, mida Sa tunned (kui nii üldse öelda võib) - 2006. aasta suvel saatsin loomaarsti abiga ära oma Miku.
Heli ütles …
Tänan teid heade sõnade eest. Need trööstivad nagu blogipidaminegi. Sest kui lugejaid liigutab võõra loomakese kaotus, siis... on maailm ikka ilus paik elamiseks küll.