Hingamispäev

Mulle niiväga meeldib pühapäevast kui hingamispäevast mõelda. Pisitasa liigun ka selle poole, et pühapäeval end halbade emotsioonide eest kaitsta. Mis ei tähenda muidugi seda, et mõni teine nädala päev hingamispäevaks olla ei võiks. Lihtsalt, hea on nädalarütmis leida üks toetuspunkt, kus püüad sõna otseses mõttes hinge tõmmata.

Ma vabandan oma lugejate ees, kes jõudsid eile lugeda Mozarti olukorrast. Küllap ei taha ei teie ega ka mina lugeda pühapäevase hommikukohvi kõrvale masendavat. Minu jaoks on see valus teema ja seetõttu ei kujutagi ette, et afišeerin seda. Eks see kipu ikka olema selline võõras ja kauge mure ning mina jälle ei tahaks, et seda loetaks kui konstateeringut... Liana, seetõttu võitlesin korraks ka sooviga, panna edaspidised postitused parooli alla. Sorry, olin paanikas.

Niipalju ütlen, et hetkel on olukord normaliseerunud, ilmselt süst mõjub veel. Eks algav nädal too arutust. Püüan ta elu nii kauaks võimalikult mugavaks teha, vastavalt arsti silmaga pandud diagnoosile. Kel laminiidiga kogemusi, võiksid ühendust võtta meca.p11ga@gmail.com

Eile õhtul palusin pojal panna võrkkiige üles, ent kuna lähedal asuvas alevikus oli käivitunud suve alguse üritus, siis valjuhääldist leviv tümakas häiris mind sedavõrd, et veetsin hilised öötunnid hoopis tallis, hobusid rahustades.

Tjah, ei tea, mis mõtted liiguvad inimeste peades, oodates ööbikulaulu või armsama sosina asemel sinna hoopis odavat müra, kell pool kaks öösel! Ilmselt olen liiga vana, et sellest aru saada või end suhestada...:)