Pealkirjata

Mõned päevad tagasi sammusime Pöial-Liisiga mööda Pirita rannaäärset ning arutlesime....armastuse ja suhete teemal. Huvitav oli teada saada minust täpselt poole noorema naise mõtteid. Peamiselt käis jutt ühiste huvide ja koosveedetava kvaliteetaja ümber.

Tean, et kunagi väga ihkasin ja tahtsin, et mul oleks elukaaslasega võimalikult palju ühiseid huvisid ja kokkupuutepunkte. "Ühine huvi" tähendas minu jaoks võimalikult sarnast huvi. Aga inimesed on ju erinevad... näevad, kuulevad ja tõlgendavad samu hetki ja asju erinevalt. Mul isiklikult oli selle tõdemuseni raske jõuda.

Mingil määral on minusse sissekodeeritud ohvrimeelsus. Selline et.... püüan õppida, teada saada ja viia end selle tasandini, kus saaks võimalikuks mõistmine. Samas on taoline ohvrimeelsus juba eos omakasupüüdlik. Ma nimelt loodan, et inimene siseneks ka minu maailma. Kui seda ei järgne, masendun ja seostan tulemust kõikse armastuse puudumisega.

Mu elus on olnud palju kirge ja kõrgustesse sähvivaid emotsioone. Olen saanud end tunda ihaldatuna ja jumaldatuna. Dream Theatre:) Aga armastuse olemasolus olen hakanud kahtlema. Õigemini, selle senises definitsioonis enda jaoks. Võimalik, et olen valetanud iseendale ja... Algusest peale. Ma ei tea seda vastust, kuigi selle teadmine on olulisim ja elamisväärseim.

Pöial-Liisile aga ütlesin, et ei tohiks rahulduda vähesega. Samas ei tohiks ühtegi inimest enda järgi mugandada... Kui ühine alge puudub, ei vägista ja vormi seda ka hiljem välja.