Jalutuskäik kaukaaslasega... läbi elu?

Ükski jalutuskäik pole mul jäänud pimeduse või muu põhjuse pärast olemata. Juba Tallinnas elades võisin olenemata kellaajast võtta Bibi paela otsa ja näiteks Kadrioru parki patseerima minna. Kõikvõimalikud inimkooslused hoidusid minust ja kaukaaslasest ohutusse kaugusse. Kaukaasia lambakoerte halvast kuulsusest tingitud privileeg? Küllap vist.

Üldiselt ma pole selle poolt, et koer võiks inimesele ohtlik või hoiatav olla, ent... kõik sõltub. Kas ma tahaksin, et valvekoeraks aretatu soovimatut tülitajat või kutsumata külalist korrale aitaks kutsuda? Juhul, kui inimkõne ja veenmine mõju ei avalda? Arvatavasti.

Kaukaasia lambkoera kasvatamine pole raketiteadus, ent mõnigaid olulisi tõdesid peab järgima.

- kindlasti on see koer n.ö "ühe karja" koer. Vahepeal levis ka müüt, et suisa "ühe peremehe" koer - nii see ei tohiks olla. Kauka peaks kõiki leibkonna liikmeid võrdselt kohtlema. Loomulikult on ka temal omad lemmikud, keda ta oma silmis karjajuhi staatusesse tõstab ning kelle suhtes ta rohkem poolehoidu näitab.

- maast-madalast sotsialiseerimine, mis laias laastus tähendab talle erinevate inimeste, loomade, sõidukite, olukordade jne tutvustamist.

- agility - võib proovida ja muideks, kauka võtab väga kergesti õppust. Aga... ekstreemsituatsioonides on tal instinktid esikohal. Vähemalt minu tuttavaid kaukasid saab taolistel juhtudel vaid inimliku kavalusega korrale kutsuda, ei käskude/keeldudega:)

- kaukaasia lambakoeraga jalutades peab valmis olema ootamatusteks. Umbes nagu hobustegagi peab mõtlema ühe käigu ette. Tema ohjamine võib nõuda ka mõningast füüsilist jõudu;-) No kui 70 kg ikka äkilise hüppe sooritab märgatud kassi suunas, siis peab teda suutma kinni hoida.

Samas on ta lausa haruldane kaaslane pikkadel jalutuskäikudel looduses. Tal on võhma ja ükski koerailm teda ei heiduta. Samuti ei lähe ta "leili" silmatud uluki peale. Noore kutsikana püüdis Bonham paar korda rebasele või kitsekesele järgi liduda, ent mõistis üsna peagi, et see pole tema jaoks. Kuna ta on jõudnud "parimatesse koeraastatesse" (paar päeva tagasi täitus tal 4. eluaasta), siis sammub ta väärikalt kogu jalutuskäigu vältel mu kõrval või ees. Kuuletub kenasti käsklusele "seis" ja laseb end siis vastavalt rihmastada või inimtühjal alal rihmast vabastada.

Minu südame on see tõug igatahes võitnud. Tänu oma koertele, märkan aastaaegade vaheldumist... Jalutuskäigud nendega - parim stressimaandaja! Ja kui Bibi (kauka nr 1, saabus meile 13.a tagasi)ühel päeval otsustab ära koerte taevasse minna, tuleb järjepidevust hoidma uus emane kutsikas. Kaukaaslane, no doubt.