Ego

Ego suurus või väiksus lööb vast enim välja suheldes ja suhetes kollektiiviga.

Tõttöelda on mul paganama raske ümberharjuda kaastööga ja faktiga, et uues töökohas on inimesi, kelle käest ametialast nõu küsida. Raske seetõttu, et viimased aastad on tulnud olla ametikohtadel, kus küsivat pilku pole peaaegu kellegi suunas läkitada (kõlab üsna egomaniakaalselt, eks ole!). Innovaator ja ideede generaator on küll ääretult tore olla, ent kui sellega kaasneb ka (ainu)täitmine, siis kindlasti kurnav ja suuri energiavarusid nõudev Mida ju kellelgi pole ülearu... kui just millegi, kellegi arvelt.

Viimastel nädalatel olen kokkupuutunud paari hoiatava egolaksuga enda aadressil. Esiteks, oli mul suhteliselt ebamugav tunne, kui minu tööd parandati. Minu, kes ma ju olen selliseid "asju" kümneid, kui mitte sadu kordi teinud... Teiseks, mu ühe kolleegi automaatne pingesse tõmbumine kui mina koosolekul rääkima hakkan. Ta repliigid ja kehakeel lubavad seda järeldada. Järelikult olen olnud (tahtmatult kusjuures!)liiga tough... Tean, et kipun oma mõtteid teinekord liiga kirglikult esitama (nii positiivseid kui negatiivseid),järelikult pean kusagilt "koomale tõmbama". Ehk aitab isegi lihtsalt rääkimine? Umbes et,"oleme ju ikka ühes paadis ja ühe eesmärgi nimel ". Või on see ikkagi kuidagi lame... oh, ma ei tea ju... Tegelikult lahenevad sellised arusaamatused vist ikka ajapikku ja usaldus/usaldamatus kasvab samuti ajaga. Enese tõestamise aeg läbi egomaandamise. Kõlab nagu psühholoogiaõpikus. Naljakas vaid, et ma taas selles rollis. Raske.

Niiet, egole müts pähe ja sall ümber suu!