Aasta hobustega

Kui täpne olla, siis 2 kuud veel pealekauba... aga see selleks. Tähtis on fakt, et mina, kes ma eales isegi hobusepidamisest unistanud pole, olen saatuse ja olude tahtel kahe "eluka" kasvataja/hoolitseja.

Palju on mulle hobud ise õpetanud ja palju olen ka ise õppinud - lugedes foorumeid, erialaseid raamatuid, targematelt nõu küsides. Suurt abi tõi Mariga tutvumine - hirmudest ülesaamine, nipid ja praktilised oskused hobuste treenimisel. Telefoni mällu on ilmunud punt uusi numbreid - Kaera_Unn, Dr_Aibolit, Värkija_Reimo, Saepuru_Jaan... Tean nüüd vägagi hästi "kui sügav jäneseurg olla võib". Mõtlen siinkohal hobuste eest hoolitsemist, nende õpetamist.

Samas olen ka mõistnud, et hobustega tegelevaid inimesi ei erista "muudest inimestest" mittemiski, kuigi see esmapilgul nii näikse olevat (kes suudab nende elukate toime tulla, peaks justkui imeinimene olema!).Intriigide, omakasu ja narruste rohke seegi valdkond. Nagu ikka kõik, kuhu "looduse kroon" oma näppe topib.

Vast parim õppetund oligi see, et olles ise tingimusteta usaldav, leidub inimesi, kes seda tingimusteta naiivsuseks tõlgendavad ja vastavalt ka käituvad. Huvitav kogemus... jälgida taas, kui kaugele inimene oma kasuahnuses ja saamahimus on võimeline minema.

Kõigest, tõesti KÕIGEST hoolimata on mul oma kahe uue sõbrakese üle äraütlemata hea meel. Sest sõpradeks oleme me tõesti saanud. Põhiline on, et olen edaspidisteks raskusteks valmis. Võtan päev korraga. Kuigi - algajana kardan meeletult kaotusevalu.
Loodetavasti meil ikka ühist aega jagub. Kevadel on mul plaanis ratsatundidega alustada taas, esmalt eratreeneriga Veskimetsas ja hiljem siis kodus Mozartiga. Theo sadulassepanek jääb samuti kevadesse, tõenäoliselt esmalt oma kodukoplis spetsialisti käe all. Küllap me hakkama saame!

Ja hoolitsemises pole ma ka enam üldse koba, muideks! Näiteks pildiloleva Mozarti taas valgesse "ülikonda" rüütamisega saan hakkama ~poole tunniga.
Kusjuures, kaela puhastades hoitakse oma suurt pead minu pea peal - see juba on midagi, eks ole;-)