Ta lendab mesipuu poole...

Nädal on möödunud matuse meeleolus. Olen palju mõtisklenud elust, surmast, hetkedest nüüd ja praegu ning kaduvikku vajuvast...



Marise lahkumisel tundsin eriti selgelt kuivõrd vähetähtis on keha, maine kest. Kuna ma lapsena surma ja kõike sellega seonduvat paaniliselt kartsin (surnuaiad, ristid, õõvastav puhkpillimuusika jne), soovitas mul vanaema hirmust ülesaamiseks lahkunut puudutada.... See võtvat ängi.
Hoides peos kallist kätt ja tundes elusoojust lahkuvat, meenus mulle see. Kummaline, ent võimalus hüvasti jätta, täitis mind suure rahu ja kindlustundega. Tundsin lihtsalt, et kuhu iganes ta ei lennelnud, jõudis ta pärale. Sellest kõneles rahulik ja kergendunud ilme...

Muidugi on mahajääjatel lein ja kohatine raskustunne, seda eelkõige mälestuste tõttu. Kahjutunde tõttu...et palju jäi ütlemata ja arutamata... Samas tundsin 2 nädalat tagasi teda hüvastijätul kallistades, et ta teab väga hästi kui tähtis ja kallis mulle on. Lihtsalt... õrn pigistus rääkis rohkem kui sõnad.

Hüvastijätt on oluline. Enamikul on see võimalus matuste läbi. Kui kunagi ehk suhtusin skeptiliselt taolisse riitusse (umbes nii et mis sest enam), siis nüüd enam kindlasti mitte. Lõpetatus ja elu järjepidevus, need vast märksõnad mida matustel tunned. Trööst ja kergendus samuti, kui tseremoonia läbi.

Mu sugulastel on kaunis traditsioon täita muusikaga nii rõõmsad kui kurvad koosviibimised. Nii oli ka Marise viimasele teekonnale tulnud saatjaks segkoor täies koosseisus. Ta lendab mesipuu poole... Siiani kõlab kõrvus. Kummaline, aga J.Liivi sõnade mõte jõudis alles nüüd.



Kommentaarid

Anonüümne ütles …
armas Metsapiiga,

Sa oskad nii sügavalt ja lihtsalt Sellest kirjutada. millestki, mida ei saa unustada, küll aga mõttes kõrvale panna.

ma ei usu, et Pärast enam midagi ei ole. kui ma suudan Sinuga end suhestada kaheksa tuhande kilomeetri kauguselt teadmata, kohtumata, nägemata.. on need sidemed olemas. kuniks meid, saame end ühenduses hoida. küllap kuidagi hiljemgi.
Heli ütles …
Tänan, Leelo, soojade sõnade eest.

Olen sarnaseid mõtteid mõlgutanud "Pärast" teemal ja ka blogosfääris tekkiva sarnaselt tajutava maailma suhtes...
Jah, see`p see virtuaalmaailma positiivsus - koondada inimesi, kes sarnaselt teatud sündmusi tunnetavad ning end kuuldavaks teha oskavad/julgevad.
helle ütles …
Metsapiiga, kas see Maris, kellest sa kirjutad siin, elas Märjamaal?