Cecilia Bartoli, Viktor ja lootus

Möödunud laupäeval, kui masendunult haige sugulase juurest tagasi tulime, ootas mind postkastis üllatus amazonase karbikese näol - Jeff Beck`i "Jeff" (2003) ja Cecilia Bartoli "The Art of Cecilia Bartoli ". Jeff Beck`i plaat oli mul küll juba kohe, pärast ilmumist olemas, ent tiheda kuulamise tõttu on jäänud alles vaid plaadiümbris. C. Bartoli plaadi tellisin jätkuna oma eksirännakutele ooperiradadel. Tegelikult, üsna sihipärane ja loogiline teekond:) Koloratuursoprani järel mezzosopran.

Tänasel jäisel hommikul Viktoriga kohtuma sõites, lasin muusikal endast läbi voolata... Händeli aaria Lascia Ch'io Pianga (filmist "Farinelli" massisdesse läinud:), Gluck`i, Mozarti, Vivaldi jt aariad tõid küll suurepäraselt välja C.B. hääle nüansid, ent kuidagi kommertslik koogelmoogel tundus lugude valik olevat. See vaid minu subjektiivne arvamus, mis võib vabalt ka hetkemeelolust kantud olla. Aga solist on muidugi võimas! Barokkpillid soosivad ta häält või vastupidi. Kohati sulandus hääl klavessiini või puupuhkpilli helisse nii, et oli raskusi eristamaks kust algab inimhääl ja kust instrumendi... Väga omapärane hingamistehnika samuti - isegi sissehingamine "laulis", rääkimata kõrgetest ja madalatest hääleregistritest. Haruldane fraseerimine ja tehnika, eriti baroksetes teostes. Ilmselt tegu tippude tipuga sel alal.

Viktor meenutast mulle muhedat vanaisa. Mul pole küll kunagi õnnestunud oma vanaisasid kohata, ent kujutan neid just niimoodi ette. Selline kergelt ülekaaluline ja jõulumehelik. Soe käepigistus. Barjäärivaba ja usaldustsisendav hoiak. Enne haige juurde minekut rääkisime lühidalt ja ilustamata lootusest, mida selles staadiumis haigete suhtes "hellitada". Leidsime ühiselt, et alati peab olema lootust. Isegi kui kirstukaas poikvel:)
Mulle tundus, et tal õnnestus sedasama lootust edasianda ka haigele ning tema emale, kes murest murtud... Jah, sest mida on kõige rohkem vaja naisele, kes vaevalt aasta tagasi mattis oma mehe ning nüüd põetab hingevaakuvat tütart? Kust saaks jõudu ja lootust?
Viktori kohaloleku ajal hakkas ruumis hõljuma imepisike lootusesäde... Isegi nalja viskasime haiguse üle:) Ja hoolimata sellest, et haigus on teinud inimväärse olemise võimatuks - loodame me kõik, et Viktori lubadus - paari päeva pärast peaks olek paremaks minema - peab paika.
Peab minema! Ja siis vaatame edasi...imepisikeste sammukeste haaval. Lootus sureb viimasena.



Kommentaarid

Liana ütles …
See, kuidas Sa alati muusikast räägid, võtab mul kananaha ihule, nii eriliselt võimas ja kaasahaarav on see. Ja lause-lasin muusikal endast läbi voolata... -on üks ilusamaid mõtteid, kuidas oma sidet muusikaga kirjeldada:)

Vanaisadest-mul ei ole ka au olnud neid näha, tähendab, ühte vanaisa nägin, kui olin kahene ja ta oma haigevoodil palus mul nüüd, kui tema lahkub, vanaema eest hoolitseda.Aga olin nii väike siis, et tean seda vaid teiste juttude põhjal. Mulle õudselt meeldib soliidses eas vanahärradega vestelda,neid kuulata ja mõelda, kas minu vanaisa(d) oleks(id) ka selline(sed) olnud.
Heli ütles …
Liana,muusikal on väga eriline võim ja tähendus... Leian, et inimesed, kel seltsiks muusika (kitarr;-), on rikkaimast rikkamad.

Soliidses eas vanahärra Viktoriga oli mul kah väga meeldiv koos olla. Sõidutasin ta veel hiljem Pärnusse.Teel arutatud teemad mõlguvad siiani meeles. Rääkisime tervisest, energiast, eluväärtustest - sõnaga, lihtsatest ja ausatest asjadest.
Anonüümne ütles …
nii palju on aega möödas, ja nii vähe tahan kirjutada.. kuidagi ei ole enam seda sidet enda ja arvutiga.

aga teist päeva on mu kaaslaseks Cecilia Bartoli Opera Proibita olnud. väga Sinu moodi..
Heli ütles …
Leelo, vist ongi nii, et vahepeal on vaja kõigest distantseeruda. Ka blogimisest.
Kirjutamine, s.h blogimine ei tohiks kohustuseks ja harjumislikuks saada. Grafomaanlusest tingitud müra on niigi kõik kohad täis. Võiks ju mõned katedraalid ikka püsti jääda...
Käin ikka aegajalt kiikamas, milla Su koja ukse vahelt miskit pudenenud:)

Bartoli on veel ka sel nädalal minuga. Jõudu andis ja nutta lasi.

Jõudu Sulle ka sinna kaugele!