Ilusad asjad: Nunn
Olen mitmeid kordi alustanud ja pooleli jätnud Sellest Maalist kirjutamise... Täna öösel oli kinkija mu unenäos, võtsin seda kui märki ja püüan nüüd loo kirja panna.
Kõik toimus ammu-ammu... peaaegu 15 aastat tagasi :) Pidasin Kukus paari sõbratariga oma 25-ndat sünnipäeva kui nagu maa-alt ilmus minu ette mees, kes väitis mind ammu tundvat. Võtsin seda kui abitut lähenemiskatset (olin selline ülbe bitch tollal:) ja palusin tal lahkuda, ent järjekindlalt väideti, et peab teada saama, kust ma pärit olen ju kus me võinuksime kohtuda. Noh, teatasin siis et kust... selle peale laksas mees endale vastu otsmikku ja hakkas rääkima lugu.
Et kuidas ta x mõisas suvel restauraatorina töötas ja kuidas ta kord metsavaheteed mööda järve äärde suundudes kohtas üht piigat, kes rattaga talle vastu tuli, vilistades laulujuppi ja samal ajal trikood vastu heina kuivaks peksis:) Noh, see piiga olin mina. Mäletasin uduselt, kuidas keegi mees mind kinni pidas, järve äärde teed küsis ja veel mingit kummalist juttt ajas. Ei-ei , mitte ahistamisega olnud tegu... ta vist mainis et on kunstnik ja töötab ja.. - ilmselt olin ehmunud. Mällu ta mulle ei sööbinud. Mina aga ilmselt siis millegagi. Noh, tookord me sinnapaika selle vestluse ka jätsime. Millegipärast aga hakkasid me teed kokku jooksma. Olin tollal aktiivne boheemlaselu nautleja liinil roose katusekorteri peod, von krahli teater, kuku, eesli tall. Tegelikult põdesin tõsist identiteedikriisi. Olin saanud varakult emaks, ülikool pooleli, elu üürikorterist üürikorterisse, mees pidevalt Eestist ära.... ahmisin järjest eksistentsialistlikke kirjanikke: Camus, Sartre, Kafka... tundsin, et pidepunkt libiseb ära. Suitsetasin, riietusin enamasti musta, mustad pikad juuksed kohustusliku lahuga keskelt. Kontrastid võlusid. Must ja valge. Ja punane. Ja ühel päeval avastasin, et olen masohhistlikult armunud. Just temasse. Sukeldusin pea ees temaga seiklustesse - lugesime koos Ragtime`i, tema sünopsiseid, lehitsesime Eric Krolli, René Magritte’i ... Teretulemast Eestisse, Efraim... Oh, kui palju põnevaid inimesi ta ümbruses liikus ja oh, milline ta ise oli... Jah.
Äkki aga oli mul vaja otsustada.
Mul on siiani teadmine, et olen "müstiliselt kaunis, huvitav ja tark naine". Oleks igal naisel see õnn neid sõnu kuulda ja neisse uskuda. Olen Sulle igavesti tänulik, kus iganes Sa oled... Tean, et Sina otsisid tollal Elu Armastust, mille tänaseks leidnud oled. Niimoodi ju pidigi minema. Mul on kahju, et me neil harvadel hetkedel, mil elu meid viivuks kokku viinud, ei suuda teineteisega ühtgi sõna vahetada. Aga vähemalt unenägudes oled minuga sõbralik. Loodetavasti oled mulle sisimas andestanud.
See Maal on tema kingitus mu valikule. Tean, et selle all on hoopis teine pilt. Turbaniga Mees. Et siis selline mitmekihiline asi.
Kõik toimus ammu-ammu... peaaegu 15 aastat tagasi :) Pidasin Kukus paari sõbratariga oma 25-ndat sünnipäeva kui nagu maa-alt ilmus minu ette mees, kes väitis mind ammu tundvat. Võtsin seda kui abitut lähenemiskatset (olin selline ülbe bitch tollal:) ja palusin tal lahkuda, ent järjekindlalt väideti, et peab teada saama, kust ma pärit olen ju kus me võinuksime kohtuda. Noh, teatasin siis et kust... selle peale laksas mees endale vastu otsmikku ja hakkas rääkima lugu.
Et kuidas ta x mõisas suvel restauraatorina töötas ja kuidas ta kord metsavaheteed mööda järve äärde suundudes kohtas üht piigat, kes rattaga talle vastu tuli, vilistades laulujuppi ja samal ajal trikood vastu heina kuivaks peksis:) Noh, see piiga olin mina. Mäletasin uduselt, kuidas keegi mees mind kinni pidas, järve äärde teed küsis ja veel mingit kummalist juttt ajas. Ei-ei , mitte ahistamisega olnud tegu... ta vist mainis et on kunstnik ja töötab ja.. - ilmselt olin ehmunud. Mällu ta mulle ei sööbinud. Mina aga ilmselt siis millegagi. Noh, tookord me sinnapaika selle vestluse ka jätsime. Millegipärast aga hakkasid me teed kokku jooksma. Olin tollal aktiivne boheemlaselu nautleja liinil roose katusekorteri peod, von krahli teater, kuku, eesli tall. Tegelikult põdesin tõsist identiteedikriisi. Olin saanud varakult emaks, ülikool pooleli, elu üürikorterist üürikorterisse, mees pidevalt Eestist ära.... ahmisin järjest eksistentsialistlikke kirjanikke: Camus, Sartre, Kafka... tundsin, et pidepunkt libiseb ära. Suitsetasin, riietusin enamasti musta, mustad pikad juuksed kohustusliku lahuga keskelt. Kontrastid võlusid. Must ja valge. Ja punane. Ja ühel päeval avastasin, et olen masohhistlikult armunud. Just temasse. Sukeldusin pea ees temaga seiklustesse - lugesime koos Ragtime`i, tema sünopsiseid, lehitsesime Eric Krolli, René Magritte’i ... Teretulemast Eestisse, Efraim... Oh, kui palju põnevaid inimesi ta ümbruses liikus ja oh, milline ta ise oli... Jah.
Äkki aga oli mul vaja otsustada.
Mul on siiani teadmine, et olen "müstiliselt kaunis, huvitav ja tark naine". Oleks igal naisel see õnn neid sõnu kuulda ja neisse uskuda. Olen Sulle igavesti tänulik, kus iganes Sa oled... Tean, et Sina otsisid tollal Elu Armastust, mille tänaseks leidnud oled. Niimoodi ju pidigi minema. Mul on kahju, et me neil harvadel hetkedel, mil elu meid viivuks kokku viinud, ei suuda teineteisega ühtgi sõna vahetada. Aga vähemalt unenägudes oled minuga sõbralik. Loodetavasti oled mulle sisimas andestanud.
See Maal on tema kingitus mu valikule. Tean, et selle all on hoopis teine pilt. Turbaniga Mees. Et siis selline mitmekihiline asi.
Kommentaarid
kell on pool neli öösel, kui seda sissekannet loen. saingi hea emotsiooni magamaminekuks kaasa, homme ju jälle uus päev.
Maal on lummav ja blogija uus pilt samuti.
Üks imelik mõte tuli pähe: sõna `nunn` mulle kohe üldse ei meeldi, pole meeldinudki, samuti `munk`. On koledad sõnad välja mõeldud!
Nunna suhtes Sul pagana õigus, tõesti kuidagi labane sõna...suisa ropukõlalline mõne eesti k. võõrkeelena kõneleva inimese jaoks:)
Ühesilbilised ja kaashäälikuühendiga lõppevad sõnad on üldse kuidagi kõlatud... nagu piitsahoop.