Pinginaaber

Naljakas sõnaühend, mida kõik kokkuleppeliselt teavad ja millega üheselt seondub kooliaeg. Vähemalt mulle. Ilmselt mäletataksegi oma esimest pinginaabrit ja siis keskkooliegset. Harvem on nad üks ja sama isik.

Ei mäletagi asjaolu, kuidas me keskkooliklassis ühte pinki istuma sattusime, vist põhikoolijärgse pereheitmise tõttu, aga jah - istusime koos kogu keskkooli aja. Jagasime üksteise rõõme ja muresid, olime ka üsna hästi kursis üksteise saladuste ja maailmadega, ent... siiski kuidagi kauged kui tagantjärele meenutada. Igatahes, pärast keskkooli lõpetamist oli me läbikäimine pigem põgus. Läks kuidagi nii. Klassikokkutulekute ja juhuslike kohtumiste läbi küll sattusime lobisema, ent pealiskaudselt.

Lähedasem kokkupuude sai osaks ~1,5 aastat tagasi kui Jõulude paiku saime kurva teate oma klassiõe lahkumisest. Jõuluaskelduste tõttu oli vähestel võimalus teise Eesti lotsa matustele sõita, ent meil see õnneks oli ning niimoodi me üheskoos karges talvehommikus Lõuna-Eestisse kulgesime. Olin roolis. Teadsin, et pinginaaber tegi load juba keskkooli ajal ning muidugi kogenud juht minuga võrreldes. Ta pakkuski, et kas soovin ise reisijana olla kõrval, et paljudele ei meeldi ise sõita, aga tema kaifib... Noh, tegelikult minagi. Umbes Türi kandis ta mulle moka otsast poetaski, et "hea ja kindel tunne minuga sõita". Ja mul oli nii hea meel! Kuidagi hästi väärtuslik tunnustus... Ka tundsin seoses selle käiguga kui hea ja lihtne A.-ga ükskõik millest rääkida. Koolimeenutused panid meid vandeseltslaslikult rõkkama, kurvema alatooniga räägitu jõudis mõlemale pärale... "Täielikus üksteise mõistmise õhkkonnas" - nii tavatsetakse vist öelda:)

Sel laupäeval tegime lõpuks teoks ammuplaanitud kohtumise minu juures. A. saabus koos peaaegu täiskasvanud tütardega, kaksikutega, kes olid tõepoolest äravahetamiseni sarnased. Mõlemal olid ema sädemeid pilduvad silmad , põskedes naerulohud.
Valmistasime üheskoos suupäraseid näkse ja istusime lauda A. tütardega ühel pool ja mu poeg, koos Mari ja minuga teiselpool. Uskumatu vaatepilt - meie ja me lapsed. Oh, kui soe ja lõbus oli!

Rääkisime "lastele" armsaid seiku nende "emadest", limpsisime kerget valget veini ja hõrgutisi. Lõpuks aurasid noored laiali ja jäime kahekesi. Müstika, kui palju sarnasusi kahepeale välja koorus... kuni muusika jumaldamiseni. Kell oli tiksunud kaugelt üle südaöö kui kaksikud üles äratasime ja lahku läksime. Väga eriline valgus jäi meie kahe vahele. Pinginaaber. Aitäh imekaunite sõnade eest, mis mulle eile meili teel saatsid. Need on NII ilusad ja isiklikud, et ei saa neid siinkohal tsiteerida.




Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Kallistused sulle... ning tänusõnad ka piigade poolt, nad olid vaimustuses, et meil polnud "muttide" jutud:) Eriti meeldis neile see, kui me oma lapsepõlve kiiksusid meenutasime:)PS lugesin su blogi veel samal ööl otsast lõpuni läbi... ja tõdemus, et meil on suur ühisosa... see on väärtus... Taaskohtumisteni, armas pinginaaber:)
Liana ütles …
Suhe pinginaabriga on nii eriline, eriti kui ta oll/on sulle oluline. Minu keskkooliaegsest pinginaabrist sai nüüd ülikooli viimasel aastal mu toakaaslane:)
Heli ütles …
Kuidagi filmilikult mõjus see meie kohtumine... nagu oleks keegi tohutu kiirusega filmilinti edasi kerinud ja episoodi nimeks "20 aastat hiljem"...lapsed ja muud värgid:)
Järjepidevus, mis muud.