Motivatsioonikriis?

No vot ei edene praegu miski mu käte vahel. Õigemini, saan küll vajalikud toimetused ja tegemised tehtud, ent kuidagi rõõmutu tundub kõik.
Eks ole juba mõnda aega ilmas elatud, et teada - see tundmus on mööduv, ent samas - alati ka millalgi tagasipöörduv. Eriti masendav. Et eladki tõusu lootuses, olles mõõnas - ja niimoodi lõputult. Kuniks surm lahutab.

Ja ei mingid radikaalsed ja praktilised sammud ei aita, need vaid parandavad asja näiliselt, ent sisemuses hõõgub ikka blues...
Minu "ajutise leevenduse" nipid:
- loodusesse (koos koertega), nii kauaks kui soovi ja tahtmist
- õhtusöök koos mehega (kui ta juhtub saadaval olema:) vahemere või kaukaasia köögiga restoranis koos hea punase veiniga
- muusika, on väljakujunenud "teraapilised" plaadid
- tallisolek, niikaua kui tahtmist on....sel krõmps-krõmpsul on sügavalt eksistentsiaalne tähendus minu jaoks:) et siis "olla, ilmtingimata olla"
- balleti külastus, soovitavalt "Luikede järv"

Noh, hetkel tundub valikuid piisavalt. Eks ma vaata, kuda edasi... algatuseks vaja nii mõnigi "konn suudelda".