Tänavune ülikooli astuja

Oi, kui hea uudise sain eile - Mari teostas õnnestunult sisseastumiskatsed vot sinna erialale ja riigieelarvelisele kohale veel!

Delfi valitud pealkiri on kuidagi vastik, tegelik hetkeseis vähemalt hobuseid ravida oskavate veterinaaride osas Eestis äärmiselt kehvake. Oskajaid-ravitsejaid spetsialiste võib vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda. Spordiks aretatud hobused on küll võimsad, ent väga õrnad loomad. Nii nagu tippsportlasi, kimbutavad ka hobusid kõikvõimalikud hädad, alates seedimisest ja lõpetades jalavigastustega.

Diagnostikat ja pisut keerukamat ravi tehakse siiani minu teada vaid Tartus. Keerukamate operatsioonide teostamiseks (näiteks maokeerd), tuleb ette võtta Soome reis. Soomes, teadagi, ka Soome hinnad. Ja hobustele haigekassa kaart ei laiene... Niiet, suure osas on hobuse tervis omaniku ja kohaliku veterinaari riisikol. Mul on siiani vedanud (ptui, ptui, ptui üle vasaku õla!), hobusid on kimbutanud siiski kergemat sorti hädad: Theol kevadel kerged tiirud, mis käe kõrval käies ja kaera toidukorra vahelejätmisel taandusid (hobu kõht hakkas taas mürisema ja kõht läbi käima). Ja muidugi, Mozarti jalahädad - preist kuni pudedate kapjadeni. Ent need on siiski kõik kergemad hädad, võrreldes näiteks hobude orgi otsa jooksmiste, jalaluu murru või raskekujuliste tiirudega.

Olen lugenud loomasõprade ahastust olles üksi oma valudes vaevleva loomaga... ja abi pole kusagilt võtta, sest öine väljakutse kohalikule veterinaarile on mõttetu - enamasti on nad spetsialiseerunud sarveliste ja sõraliste aitamisele. Aga hobune pole lehm või siga, eks ole.

Niiet, loodan täiesti omakasupüüdlikult Mari näol jõudsat järelkasvu Eesti hobuveterinaaridele nagu dr Tuvi ja dr Siiboja! Baas selleks igati korralik - tasakaalukus ja nutikus:)