Lemmikloom versus Inimesed
Sellisel teemal mõtisklema ärgitas mind Ramloffi poolt arutletud teema ja sellele järgnenud lugejate kommentaarid.
Pole mingi saladus, et inimesed vajavad järjest enam ja enam oma ruumi ning aega. Üksiolemist. Oma kogemuste ja õpitu najal loodud (sise)maailmaga silmitsi olemist. Pealiskaudne suhtlus (kõigil ju kolehirmuskiire kapitalistlikus ühiskonnas ellujäämiseks) ei vasta küsimutle/ei ava paljusid teemasid, milleks vajadus tekib. Selleks on vaja iseendale teatavat privaatsust. Mõni leiab selle inimrohketes paikades, mõni füüsilist koormust taludes, mõni lugedes, mõni kõike väljakirjutades... Seda tähendabki see " teatavat". Üksi, oma mõtetega olemine nõuab julgust, sest (räägin oma kogemuse põhjal) alati on olemas oht oma mõtete sohu uppumiseks, kinnisideede rägastikus eksimiseks... :) Lemmikloomapidamist võib tänapäeval samasuguseks kaitsereaktsiooniks lugeda nagu aeroobikat, jõusaalis mässamist, ekstreemsporti, lugemist...
Mõnda aitab ümbritseva reaalsusega sideme hoidmiseks kurat teab mis, minu puhul on selleks mu loomad. Loomad nagu kõik elusolendid eeldavad tähelepanelikkust ja vastutustundlikkust, kui sa teed neist oma inimgrupiliikme. Lemmiklooma vajadustele keskendumine, neist arusaamine - abistab fookuse muutmisel...endalt ja oma nabalt ümbersuunamist. Igavene võitlus egotsentrismi ja individualismiga, millest minu arust saavad alguse kõik maailma hädad. Pole keegi meist sest patust puhas. Jah, enda ümber vaadates - kui vähe on empaatiavõimelisi inimesi, enamik arvestab vaid kitsalt isikliku heaolu saavutamisega ja see on paraku nakkav nagu katk...
Jah, mu loomad on mulle palju õpetanud: eelkõige vastutustundest tulenevat inimliku laiskuse tapmist. Aga ka seda, et loom on loom ja meie kooselu on ajutine ning mõnes mõttes ka vägivaldne. Inimese alagatusel ja inimlikkuse vastutusel. Üleskasvanuna Lassie, Neli tankisti ja koer jne vaimus - ma ei teadnud seda.
Millegipärast ilmnevad loomapidamise juures samasugused kõrvalekalded nagu inimsuheteski - loomasõltlastest suhtesõltlased. Lemmiklooma külge klammerdumine versus iga hinna eest suhte külge klammerdumine. Hirm üksinduse ees.... Iga lemmikloomapidaja, kes võtab looma ainueesmärgiga isiklikku üksindust leevendada, piinab looma samuti nagu füüsilised karistajadki. Kunagi ei tohiks loomale külge pookida inimlikke omadusi... loom ei pea mõtlema nagu sina, inimene, ta tegutseb oma instinktide ajel. Kui oled valmis tundmaõppima tema instinkte, neist aru saama ja vastavalt tegutsema - siis võib selle vastutuse ehk loomapidamise võtta.
Oma koerte ja hobuste põhjal olen õppinud - alateadlikult nad umbusaldavad inimest. Jah, olles nende jaoks tõusnud usaldatava astmele (läbi toitmise, ravimise, tegelemise), loovad nad inimesega küll kontakti, teda jälgides, kuulates. Ent siiski jääb ta inimese suhtes diskreetseks - ei suhesta end lõplikult:) Alati on talle tähtsam liigikaaslane.
Inimestega peaks olema täpselt sama asi.
Pole mingi saladus, et inimesed vajavad järjest enam ja enam oma ruumi ning aega. Üksiolemist. Oma kogemuste ja õpitu najal loodud (sise)maailmaga silmitsi olemist. Pealiskaudne suhtlus (kõigil ju kolehirmuskiire kapitalistlikus ühiskonnas ellujäämiseks) ei vasta küsimutle/ei ava paljusid teemasid, milleks vajadus tekib. Selleks on vaja iseendale teatavat privaatsust. Mõni leiab selle inimrohketes paikades, mõni füüsilist koormust taludes, mõni lugedes, mõni kõike väljakirjutades... Seda tähendabki see " teatavat". Üksi, oma mõtetega olemine nõuab julgust, sest (räägin oma kogemuse põhjal) alati on olemas oht oma mõtete sohu uppumiseks, kinnisideede rägastikus eksimiseks... :) Lemmikloomapidamist võib tänapäeval samasuguseks kaitsereaktsiooniks lugeda nagu aeroobikat, jõusaalis mässamist, ekstreemsporti, lugemist...
Mõnda aitab ümbritseva reaalsusega sideme hoidmiseks kurat teab mis, minu puhul on selleks mu loomad. Loomad nagu kõik elusolendid eeldavad tähelepanelikkust ja vastutustundlikkust, kui sa teed neist oma inimgrupiliikme. Lemmiklooma vajadustele keskendumine, neist arusaamine - abistab fookuse muutmisel...endalt ja oma nabalt ümbersuunamist. Igavene võitlus egotsentrismi ja individualismiga, millest minu arust saavad alguse kõik maailma hädad. Pole keegi meist sest patust puhas. Jah, enda ümber vaadates - kui vähe on empaatiavõimelisi inimesi, enamik arvestab vaid kitsalt isikliku heaolu saavutamisega ja see on paraku nakkav nagu katk...
Jah, mu loomad on mulle palju õpetanud: eelkõige vastutustundest tulenevat inimliku laiskuse tapmist. Aga ka seda, et loom on loom ja meie kooselu on ajutine ning mõnes mõttes ka vägivaldne. Inimese alagatusel ja inimlikkuse vastutusel. Üleskasvanuna Lassie, Neli tankisti ja koer jne vaimus - ma ei teadnud seda.
Millegipärast ilmnevad loomapidamise juures samasugused kõrvalekalded nagu inimsuheteski - loomasõltlastest suhtesõltlased. Lemmiklooma külge klammerdumine versus iga hinna eest suhte külge klammerdumine. Hirm üksinduse ees.... Iga lemmikloomapidaja, kes võtab looma ainueesmärgiga isiklikku üksindust leevendada, piinab looma samuti nagu füüsilised karistajadki. Kunagi ei tohiks loomale külge pookida inimlikke omadusi... loom ei pea mõtlema nagu sina, inimene, ta tegutseb oma instinktide ajel. Kui oled valmis tundmaõppima tema instinkte, neist aru saama ja vastavalt tegutsema - siis võib selle vastutuse ehk loomapidamise võtta.
Oma koerte ja hobuste põhjal olen õppinud - alateadlikult nad umbusaldavad inimest. Jah, olles nende jaoks tõusnud usaldatava astmele (läbi toitmise, ravimise, tegelemise), loovad nad inimesega küll kontakti, teda jälgides, kuulates. Ent siiski jääb ta inimese suhtes diskreetseks - ei suhesta end lõplikult:) Alati on talle tähtsam liigikaaslane.
Inimestega peaks olema täpselt sama asi.
Kommentaarid