1986.aasta Alustajate kokkutulek

Eile toimus rahulikus ja hubases miljöös, Soku pubis emotsioonidest tulvil kohtumine. Jah, tuleb tunnistada et minu jaoks ei olnud tüdrukud karvavõrdki muutunud - ikka sama kelmikas Liivi ja tasakaalukas Anu, unistav Ester ja temperamente Siret...

Kuidas me kõik kokku saime? 1986.a. tollase Pedagoogilise Instituudi aktusel, eesti keele ja kirjanduse eriala kursuse toolireas. Üle Eesti kokkusõitnud ja sisseastumiskatsetest läbisumanud täielikult juhuslik inmgrupp. Seirasime üksteist vargsi ning eile, 21 aastat hiljem julgesime tunnistada, et kõik pelgasime pisut. Olime ju enamuses kõik keskkoolijärgselt "suurde linna" ja võõrasse keskkonda sattunud. Ees terendas suur tundmatus.

Tollal saadeti kõik esmakursuslased "üksteisega tutvuma" maarajoonidesse - kartuleid võtma. Meie peatuspaigaks sai Kadila kultuurimaja. Oh, neid Rakvere kõrtsuõhtuid ja õhtuti ümber kultuurimaja jõlkuvaid kohalike noormeeste horde:) Olime ju valdavalt naistekursus. Ja väga ilusate naiste kursus;-)

Mõned meist pudenesid juba esimese sessi ajal välja, mõnedel (s.h minul) sigines juba teisel kursusel tormilise üliõpilaselu kõrvalt perekond. Seetõttu ei saagi me endid otseselt lennuks nimetada, sestap ka postituse pealkiri - Alustajate kokkutulek.

Eile... ääretult põnev oli kuulata "meie lugusid", et mis elukestest saanud ja kuidas...

Õpetajaid on meie seast ikkagi vähe tulnud - kohaletulnute seas vaid 3. Sellest on ääretult kahju, sest häid ja harituid õpetajaid ju kodumaale vaja. Aga jah, igaüks on leidnud oma - kes töötab notaribüroos, kes juhib kooli, kes on omab oma spordiklubi, kes tegeleb süvitsi feng shui`ga, kes omavalitsuse töö nõustamisega, kes on võtnud ette veel hilise emakssaamise tee...

Üks ühendav tegevus ajamärgina - väga paljud ehitasid eramut või suvemaja - kohati kuuldus vestluses asjatundlikke termineid nii küttesüsteemide kui põrandalaudade vahetuse teemal (!)

Eesti filolooge on ikka peetud "lotaka kampsuni" ja "muhu sussi" stiilis introvertseteks nohikuteks. Hmm, ma ei mäleta kas keegi peale minu pastlaidki kandis. Mina tegin seda sisseastumiskatsete sooritamise ajal, et õhustikku sisse elada või nii... (pastlatega käisin ka Metallisti kontserdil Pirita Jõekäärus). Ikka võimaluste piires glamuursed oldi, pigem.

Olenemata sellest, et vähesed töötavad omandatud erialal, tõdeti õpitu vajalikkust - laialdase humanitaarse põhja andsid ülikooliaastad küll. Ja kirja- ja kirjutamisoskuse. Ja kohanemisvõime muutuvate oludega - jäi ju meie teele riigikorra vahetus.

Üks kursuseõdedest mainis (kes hoopis turundusjuhina karjääri tegi), et tal polnud mingi probleem äriplaane vorpida - tuli nagu Vändrast saelaudu:)

No ja muidugi täitsid eilset ühist aega ka lood legendaarsetest õppejõududest -Mati Hint, Avo Valmis, Leo Villand... Ekstreemsed mälestused blondidest murdekogujatest (praktika!) kaugel Abhaasias, Salme külas...

Erakordne ühenduslüli oli meie kõigi vahel eilsel õhtupoolikul - niipalju tõeliselt säravaid silmi ja siirast heameelt kohtumisest pole ma kaua näinud. Nii kohtuvad inimesed, kes ei peagi palju rääkima - ilma sõnadetagi on võrratult hea.