Provotseerimisest
Viimaste päevade blog.tr postitusi sirvides on hakanud silma kõikvõimalikud üleskutsed: süüdata küünlaid, eirata konflikti, Ansipi valitsust jne jne.
Kuidagi kõhe hakkab neid lugedes. Ma mõistan ja hindan valitsuse pressibüroo poolt edastatud sms-i ja mailide olulisust. Tean oma poja tutvusringkonda ja neis möllavat nooruslikku radikalismi, mis neid taolistes olukordades VÕIKS barikaadidele Eesti au kaitsma ajada. Õnneks ei kujuta nende, Wikmani poiste (nagu neid naljatades kutsun) puhul küll kunagi ette taolist vandalistlikku libastumist, nagu kahjuks sai osaks vene noortele kahe möödunud ööpäeva jooksul...
Leian, et demokraatlikel alustel valitud parlamendil on igati õigus ja suisa kohustus edastada üleskutseid teemal "provokatsioonide ja rahvakogunemiste vältimine".
Seda enam ei saa ma aru, kust võtavad endale õiguse üles kutsuda midagi eirama, mingit aktsiooni läbi viima jne jne punased hanharanid, outekid, mr costellod... Virtuaalpäeviku tegelased siis ühesõnaga:) Kas peetakse endid arvamusliidriteks või milles asi?
Meil on sõnavabadus, loomulikult, ent minu arusaamist mööda tähendab see vabadust mõelda, kirjutada, arvamust avaldada.... Aga üleskutseid edastada?Mõjutada? Oma arvamust tuliselt kõigile peale surudes... mnjah, kusagilt peaks minema piir. Kindlasti on võimalus ka muudmoodi oma huvi (integratsiooni)poliitika ja rahvusküsimuse vastu realiseerida.
Kommentaarid