Jalutuskäik kaukaaslasega... läbi elu?

Ükski jalutuskäik pole mul jäänud pimeduse või muu põhjuse pärast olemata. Juba Tallinnas elades võisin olenemata kellaajast võtta Bibi paela otsa ja näiteks Kadrioru parki patseerima minna. Kõikvõimalikud inimkooslused hoidusid minust ja kaukaaslasest ohutusse kaugusse. Kaukaasia lambakoerte halvast kuulsusest tingitud privileeg? Küllap vist.

Üldiselt ma pole selle poolt, et koer võiks inimesele ohtlik või hoiatav olla, ent... kõik sõltub. Kas ma tahaksin, et valvekoeraks aretatu soovimatut tülitajat või kutsumata külalist korrale aitaks kutsuda? Juhul, kui inimkõne ja veenmine mõju ei avalda? Arvatavasti.
Kaukaasia lambkoera kasvatamine pole raketiteadus, ent mõnigaid olulisi tõdesid peab järgima.
- kindlasti on see koer n.ö "ühe karja" koer. Vahepeal levis ka müüt, et suisa "ühe peremehe" koer - nii see ei tohiks olla. Kauka peaks kõiki leibkonna liikmeid võrdselt kohtlema. Loomulikult on ka temal omad lemmikud, keda ta oma silmis karjajuhi staatusesse tõstab ning kelle suhtes ta rohkem poolehoidu näitab.
- maast-madalast sotsialiseerimine, mis laias laastus tähendab talle erinevate inimeste, loomade, sõidukite, olukordade jne tutvustamist.
- agility - võib proovida ja muideks, kauka võtab väga kergesti õppust. Aga... ekstreemsituatsioonides on tal instinktid esikohal. Vähemalt minu tuttavaid kaukasid saab taolistel juhtudel vaid inimliku kavalusega korrale kutsuda, ei käskude/keeldudega:)
- kaukaasia lambakoeraga jalutades peab valmis olema ootamatusteks. Umbes nagu hobustegagi peab mõtlema ühe käigu ette. Tema ohjamine võib nõuda ka mõningast füüsilist jõudu;-) No kui 70 kg ikka äkilise hüppe sooritab märgatud kassi suunas, siis peab teda suutma kinni hoida.

Samas on ta lausa haruldane kaaslane pikkadel jalutuskäikudel looduses. Tal on võhma ja ükski koerailm teda ei heiduta. Samuti ei lähe ta "leili" silmatud uluki peale. Noore kutsikana püüdis Bonham paar korda rebasele või kitsekesele järgi liduda, ent mõistis üsna peagi, et see pole tema jaoks. Kuna ta on jõudnud "parimatesse koeraastatesse" (paar päeva tagasi täitus tal 4. eluaasta), siis sammub ta väärikalt kogu jalutuskäigu vältel mu kõrval või ees. Kuuletub kenasti käsklusele "seis" ja laseb end siis vastavalt rihmastada või inimtühjal alal rihmast vabastada.

Minu südame on see tõug igatahes võitnud. Tänu oma koertele, märkan aastaaegade vaheldumist... Jalutuskäigud nendega - parim stressimaandaja! Ja kui Bibi (kauka nr 1, saabus meile 13.a tagasi)ühel päeval otsustab ära koerte taevasse minna, tuleb järjepidevust hoidma uus emane kutsikas. Kaukaaslane, no doubt.




Kommentaarid

helle ütles …
Ma olen seda juba vist paar korda öelnud, aga kordamine pole liiast - meil oli ka koer nimega Bibi, kaukaaslasest oli asi küll kaugel, aga siiski nimekaim.
Sestap on tore lugeda ja pilte vaadata. Bibi tundub näost kaunis "elatanud" jah.
kukupai ütles …
Minul on ka kauka olnud ja olin väga rahul.
Kuna me tavaliselt võtame segaverelise koera ja praeguse isa oli ka kauka, lootsin temastki sellist, aga ei ole päris, sarnaneb rohkem tavalise sakslasega ja iseloom ka na leebe. Kuid armas on ta sellegipoolest.
Need reeglid, mis Sa kirja panid, kehtivad põhimõtteliselt enamuse koeratõugude kohta. Kõige tähtsam on ikkagi oma sõbrast hoolida ja teda armastada ning loomulikult korralik kasvatus - siis on rahul tema ja pere ja kaasinimesed.
Hundi ulg ütles …
Mina jalutan oma ainsa kaaslasega 1-2 korda päevas. Ta on mul "vabal pidamisel", s.o. mitte ketikoer. Eks külarahvas seepärast mind vähe veidrikuks peab - kes enne näinud, et koeraga jalutatakse.
Heli ütles …
Koeraarmastust kiirgab kõigist eelkommenteerijatest. Mul on hea meel:) Koer on ka minu arusaamist mööda tingimusteta armastust ja austust pakkuv koduloom.Seda ei tohi kuritarvitada ja kõigis käitumishäiretes on enamasti süüdlaseks inimene ise.
Liana ütles …
Me pole oma Mõmmile kunagi rihma kaela pannud ja nüüd on see lausa võimatu, nii, kui jalutusnööriga talle lähened, hüppab ta eest ära ja lihtsalt ei lase enam panna. Aga õnneks on meil suur aed, kus tal ja kahel krantsipoisil jooksmis ja mängimiseruumi küllalt. Aga muide, märtsikuu "Lemmikut" lugedes valdas äratundmisrõõm ja uhke tunne-näed, tema on minu blogisõber:)
Heli ütles …
Liana, muideks - Bonhamiga oli sama häda kunagi, ent kuna meie läheduses liigub sageli inimesi, siis ei saanud tal lubada päris ilma jalutusrihmata patseerida. Pean tunnistama, et mitmeid kordi tõmbas ta mind lihtsalt siruli, aiast välja pääsedes on rõõm lihtsalt nii suur. Aga ajapikku on ta õppinud ka enam-vähem rahulikult kõrval käima. Alles sügavast metsas söandan ta lahti rihmastada.

Aga Lemmiku loo suhtes - mulle meeldisid väljavalitud pildid ja katked samuti. Liana, olen samuti väga tänulik, et blogimine on mulle andnud võimaluse heita Sinu puhtasse ja kirkasse maailma! Tänan!
ritsik ütles …
Kuidas kaukad lastesse suhtuvad? Minu kerge eelarvamus igasuguste "hundiliste" suhtes põhineb sellel, et nad võivad näiteks jooksvat ja kilkavat last või lihtsalt nende jaoks kahtlasena näivat inimest oma karjale või peremehele ohtlikuks pidada ja vastavalt sellele käituda.
Mulle endale on tormanud kallale oma aiast välja pääsenud hundikoer, hea, et talveriided seljas olid...
Samas sõltub ilmselt kõik ikka konkreetsest koerast, olen kohanud ka rotikaid ja lambakoeri, kes on leebed nagu lõunatuul:)
Heli ütles …
Ritsik, emane kauka suhtus lastesse väga tolerantselt - nad võisid tal kasuka kallal rippuda, sabast tirida jne. Kui olukord tema jaoks tüütavaks muutus, peitis ta end lihtsalt silma alt ära:)
Isase kaukaga on vähe teine lugu. Sestap ilmselt ei soovitatagi kogenematule koerakasvatajale isast kaukaaslast. Tema instinktid põhinevad ikkagi peamiselt territooriumi kaitsel. Emasel koeral ka pesakonna ja "väiksemate" kaitsel. Mina igatahes isoleerin oma isase kauka seltskonnast, kus väikesed lapsed. Lihtsalt - ei hakka katsetama. Närvitüübilt on mu isane kauka samuti ettearvamatum kui emane. Perekoeraks (lastega hullama jne) sobib pigem emasloom kui isane kauka. See on minu (subjektiivne) seisukoht. Erijuhtum muidugi taas kui emasel on pojad - minu emane kauka hirmutas niimoodi pikali rohu sisse 2 eakat vanataati, kes tulid väravast sisse vett küsima. Bibi ei lubanud igatahes onudel üldse jäsemeid liigutada - kohe reageeriti ähvardava lõrinaga. Majanurga tagant piilus pesakond:) Õnneks juhtusin kodus olema. Onud pärast süüdistasid teineteist - "ma ju ütlesin, et siin võib koeri olla!":) Veele pakkusin lisaks suhkrut, et ehmatusest jagu saada... Õnneks lõppes seekord kõik hästi:)
Millie ütles …
The cutest!