Sahkari talu

Küllap on iga hobustega tegeleja märganud õhinat, millega hobud kevadet aistivad. Mis siis, et vahepeal veel külmakraadid, mis sellest et vahepeal lund tuleb. Hobud tunnevad ilmeksimatult ära, et midagi on õhus. See "miski" paneb neid pööraselt ja lustlikult ringi traavima, erutunult maad kaapima, lumes püherdama ja erutusest võdisevate lihastega kõike ümbritsevat nuuskima. Eile oli just selline õhtupoolik. Viisin poiskad suurde koplisse ja lihtsalt vaatasin nende trallimist. Kükitasin suure kuuse najal, ninaots päikese poole. Kõik muu unus ja vajus tahaplaanile. Sellised hetked on imelised.

Ühel päeval kopeldasime kõik: nii hobud kui ka mina:) Seekord oli mul fotokas ühes. Ajab naeru peale:) Oskan keelt näidata nii... ... ja naa Ma olen vist ikka päris kena hobune? ... ja ma vist hetkel liiga paks? OK, teeme talle ühe ilusa pildi ka - kõrvad joondu ja...!

Täna käis Urmas ja Mozart sai kaduma läinud raua tagasi alla. Kevadises jooksutuhinas tuli üks ära - esijalalt, millel sügisene lõhe välja kasvas. Kuna oli parasjagu õige aeg ka värkimiseks, saidki mõlema hobu kabjad korda. Seoses rautamise/värkimisega oli mul põhjust Theo üle uhkust tunda - kenasti ja ilma pabistamata anti kõiki jalgu, tehti eest ära aste, kui Urmas teise külje poole liikus ja puha. Muidugi elementaarne, ent meil läks selleni aega... Veel augustis/septembris oli tõeline tegu, et ainuüksi kapju puhastada. Nüüd enam mitte:) Mulle väga meeldib Urmase töö. No tõesti - Mozartile on vaja rohkem aega kulutada, sest valge (õigemini beež:)kabjamaterjal on nagu on. Aga pärast tema käike on Mozart oluliselt kõbusama astumisega ja ka raudade valik on sobiv. Järgmine kord siis 2 kuu pärast. Suverauad! Uus ajaarvamine tänu hobudele... Ahjaa, uurisin ka talviste abtsesside võimalikke tekkepõhjuseid - Urmas arvas, et enamasti tekivad vastu jäämügarikke ja külmunud maad ära lüües. Sel...

Viisin Theo ja Mozarti eile suurde suvekoplisse. Talvekoplis on nad suhteliselt uimased - peamiselt tukuvad päiksepaistel või on ninapidi heinas/silos. Aeg-ajalt mängime lemmikmängu - kus minu rolliks on kordepiitsaga neil järel kõmpimine ja nende osaks ümber talli kappamine. Vahepeal saan "ringiga pähe" ja siis teen suunamuutuse. Talliümbrus on parim kordering - painded pole liiga järsud ja on ka üks "põnev kitsas tunnel", kust läbikäigul peab ettevaatlik olema - ühel pool on talli nurk ja teisel poolel võrkaed, mille taga utsitab takka Bonham:) Aga jah, suvekoplis sõna otseses mõttes ärgati ellu. Kraabiti ja tuhniti maad, näriti võsas pungi ja võsusid. Theo jooksis läbi võsa, avastas äkki, et on üksi keset lagendikku - hirnatas kõvasti ja tuiskas galopis tagasi. Hüpped, tagant üleslöömised, lumes püherdamised, tohutud galopiringid -kevad tuleb!!! Nagu tavaliselt, pole mul sellistel hetkedel fotokat kaasas, ent - polegi vaja, sest sellist looduse rõõmu on võimatu...