Taluelu Aura ja Amuriga

Hoolimata sellest, et elukorraldus talus on mõnevõrra muutunud, otsustasime siiski kaukaasia lambakoerte dünastiat jätkata.
2015.a. jäid Bonhami ja Betty jalutuskäigud väljaspool aeda järjest lühemaks. Liikumine muutus vaevaliseks. Mõlemal oli turjal juba 12 aastat... Taluperemehel täitus samal ajal 50.aastat ja ta otsustas tähistamiseks vägeva peo maha pidada koos cateringi ja muu juurdekuuluvaga. Cateringi perenaine ilmus peokohta üle vaatama kahe kaukaaslase seltsis. Jutu peale saades ilmnes, et õige pea planeeritakse esimest pesakonda järeltulijaid.
See oli piisav "märk" meie jaoks ning jäime ootele.
Meie esmaseks sooviks oli isane kutsikas. Kuigi...Bonzo oli siis veel elu ja tervise juures ning tõttöelda ei kujutanud ma hästi ette, mida kutsika saabumine tema eluajal oleks tähendanud. Troonilt tõukamist? Saatus aga tahtis nii, et kõik läks omasoodu. Bonzo lahkus vahetult enne kutsikate sündi.

Seoses Bonhami lahkumisega juhtus palju kibedat, mistõttu olen edaspidi väga ettevaatlik loomade kiirabisse pöördumisega. Väga mõru maitse jäi sealsest "klienditeenindusest". Ühel päeval panen selle loo kirja. Praegu on veel endiselt kurb ja süütunne looma eest. Kuigi sündmusest möödas peaeaaegu 2 aastat. 

Edasi. Kuidas ühest kaukast sai kaks? See juhtus nii: kui kutsikad olid sündinud, saime teada et isaseid poetus pesakonda vaid 2. Kuna olime kindlad soovijad, siis kenneli omanik lubas meil kahe vahel valida. Valik langes "pisemale poisile". Valge manisk nagu Bonhamil. Muidu aga sootuks "teisest ooperist" - tumehall. Minu sooviks oli, et uustulnuk ei meenutaks Bonhamit.
Rääkisime kasvatajaga ka, et otsime "tüdrukut". Info kohaselt pidi Rakvere kandis suvehakul kutsikaid oodata olema.
Kui jõudis kätte Amuri loovutamisaeg, selgus et Rakveres pesakonda siiski ei tule- looduse vingerpuss, ikka juhtub. Amur sai uues kodus üksi vaid nädalajagu olla, kui otsustasime ka õde Aura Sahkari tallu tuua.
Nende kahe kooskasvamist on olnud tore jälgida. Egas nad siiani täiskasvanud ole. Mängulustakad mürakarud! Põhilised kasvuraskused on olnud Amuril - eriti gigantse kasvu tõttu. Ta käppade ja pea suurus oli kogu luustikule ja lihaskonnale suur väljakutse. Õnneks on kõrval temperamentne õde, kellega koos mängides on ta "liikumisaparaat" normaalselt välja arenenud. Tänaseks on Amuri kaal 70 kg ümber. Maast madalast oleme pidanud mõlema koera toitumist jälgima ning vajadusel dieeti rakendama, s.h liigeseid toetavad toidulisandid ja tasakaalukas liikumine. Amur on närvitüübilt väga rahulik, kannatlik, tõeline karupoeg. Õpib aeglaselt, magab mõnuga. Ent kui vaja reageerida, teeb seda uskumatu väledusega. Üldiselt on ta kõikide lemmik.




Aura seevastu on erakordselt erksa närvikavaga. Jahiinstinktiga. Metsaõhk ajab ta alati pöördesse, sest seal on nii palju põnevat! Väga kiire õppija, sõnakuulelik. Tohutu tähelepanuvajadusega, tahab olla igalpool esimene. Kutsikapõlves olid kõik kondid tema omad ja Amur pidi vesise suuga pealt vaatama, kuidas õde kõik kondid enda juurde tassis. Nüüdseks on jõuvahekorrad paigas ja Aura enam venne üle ei domineeri, sest on paar korda ülbitsemise eest Amurilt lüüa saanud.
Aura on natuke ebakindel oma positsiooni kaotuse tõttu ja püüab kompenseerida tähelepanu lunimisega. Ta on välguna värava juures, kui keegi siseneb ning on võimeline ründama loata sisenejat. Tegeleme sellega, et Aura käitumine ohtlikuks ei muutuks.





Hobustega on nii, et Amuril on algusest peale mingi seis Eltoniga. Esimesel päeval, uude koju saabudes tegime tiiru aias niimoodi, et Amur oli mu süles. Theo ja Elton tulid aia äärde uudistama ja nuusutama. Niipea, kui Elton sirutas oma kaela Amuri suunas, kostitas Amur teda klähvimise ja urinaga.




Nii on see jäänud tänaseni. Ahjaa, muideks tänaseks hetkeks -nii madala bassiga häält pole Sahkari talus veel kõlanud kui Amur endast väljutab. Ja mõlemad armastavad uluda, kahehäälselt :) Õõnes, ent võimas.



Kommentaarid