7 aastat hobustega
Aeg on läinud linnulennul. Novembri esimesel nädalal täitub 7 aastat hetkest, mil Theo ja Mozart saabusid.
Kus on, sinna tuleb juurde. Nii ongi meil ka Elton Baff. Kolm musketäri.
Kõigil on kõik hästi.
Mul on põhjust heameelt tunda nii Theo kui Mozarti üle. Mõlemat vaevasid ju tõsised tervisehädad.
Mozartit ju siiani. Ent neuroktoomiast on möödas 3 aastat ja Mossu naudib hobuseelu täiel rinnal.
Selline nagu ta praegu on, ma ei mäletagi teda näinud olevat. Võib öelda, et ta on suisa paks:) Mozarti konditsiooni kohta on see tõeline kompliment! Mozart on minu lemmik. Ta teab seda ja ei jäta ühtegi võimalust kasutamata, et seda teiste eest rõhutada. Talle on alati natuke rohkem lubatud :)
Theo hingamisprobleemid on taandunud täielikult peale kuivsilole üleminekut. Suvised heinatamise katsed lõppevad tavaliselt augusti lõpus, kui niiskusest tulenev hallituss heina poeb. Ta annab koheselt märku, kui heina kvaliteet langeb. Ja mitte ainult tema, ka teised alustavad köhatamise ja ninast tuleva nõrega. Seega, olen veendunud kuivsilo pooldaja. Madli käib endiselt Theod liigutamas ja on tema arengu ja "mõistlikkusega" väga rahul. Kui alguses taheti vaid "minna", siis nüüd suudetakse looduse kutset vaos hoida. Madli sõnul on Theo tohutu suure hingega hobune, kes vaba voli saades "end kasvõi surnuks jookseks". Aga samas õrn - karm hääletoon võib teda hingepõhjani solvata. Olen ise näinud, kuidas ta suvel ihuüksi (!) võpsikus kükitas ja trenni ei tulnud. No lõpuks ikka tuli, muidugi :)
Eltonil on Liia, kes teda nunnutab... Koos tehakse väiksemaid matku ümberkaudseid teid mööda ja harjutatakse platsil. Arenevad koos ja mis peamine, minu arust neile meeldib teineteise seltsis. Ka Eltonile, kes alguses on iga ratsaniku suhtes vägagi umbusklik. Ta on õppust võtnud ja ei tantsi enam niipalju, kui talle selga minnakse. Ja minu asemel poeb ta nüüd Liiale kaenlasse :) Siuke suur must kaisukaru.
Kus on, sinna tuleb juurde. Nii ongi meil ka Elton Baff. Kolm musketäri.
Kõigil on kõik hästi.
Mul on põhjust heameelt tunda nii Theo kui Mozarti üle. Mõlemat vaevasid ju tõsised tervisehädad.
Mozartit ju siiani. Ent neuroktoomiast on möödas 3 aastat ja Mossu naudib hobuseelu täiel rinnal.
Selline nagu ta praegu on, ma ei mäletagi teda näinud olevat. Võib öelda, et ta on suisa paks:) Mozarti konditsiooni kohta on see tõeline kompliment! Mozart on minu lemmik. Ta teab seda ja ei jäta ühtegi võimalust kasutamata, et seda teiste eest rõhutada. Talle on alati natuke rohkem lubatud :)
Theo hingamisprobleemid on taandunud täielikult peale kuivsilole üleminekut. Suvised heinatamise katsed lõppevad tavaliselt augusti lõpus, kui niiskusest tulenev hallituss heina poeb. Ta annab koheselt märku, kui heina kvaliteet langeb. Ja mitte ainult tema, ka teised alustavad köhatamise ja ninast tuleva nõrega. Seega, olen veendunud kuivsilo pooldaja. Madli käib endiselt Theod liigutamas ja on tema arengu ja "mõistlikkusega" väga rahul. Kui alguses taheti vaid "minna", siis nüüd suudetakse looduse kutset vaos hoida. Madli sõnul on Theo tohutu suure hingega hobune, kes vaba voli saades "end kasvõi surnuks jookseks". Aga samas õrn - karm hääletoon võib teda hingepõhjani solvata. Olen ise näinud, kuidas ta suvel ihuüksi (!) võpsikus kükitas ja trenni ei tulnud. No lõpuks ikka tuli, muidugi :)
Eltonil on Liia, kes teda nunnutab... Koos tehakse väiksemaid matku ümberkaudseid teid mööda ja harjutatakse platsil. Arenevad koos ja mis peamine, minu arust neile meeldib teineteise seltsis. Ka Eltonile, kes alguses on iga ratsaniku suhtes vägagi umbusklik. Ta on õppust võtnud ja ei tantsi enam niipalju, kui talle selga minnakse. Ja minu asemel poeb ta nüüd Liiale kaenlasse :) Siuke suur must kaisukaru.
Kommentaarid