Õpilane Theo
Ootame endiselt Theo järjekorda algratsastusse suundumiseks, ent egas me seetõttu õppele käega pole löönud. Nädalavahetusel tegin siis teoks väikese takistustrenni. Küll "käekõrval", aga siiski. Tegelikult pole see Theole päris võõras asi - nimelt olla ta Kurtnas olles vabahüppeid teinud juba ka 120 cm takistuse üle... No aga meil läheb sellise kõrguse tõstmiseni veel pisut aega. Kõigepealt peavad olema 2 tingimust täidetud: hüppetunnel (vaja kõksida jooksukoplisse mõned vaiad ja lindid ning sinna takistus ehitada) ja perenaise kindlus, et madalamad kõrgused pole hobule vastuvõtmatud.
Aga jah, möödunud laupäeval turnisin pisut mööda metsaalust ja leidsin sealt "keskkonnasõbralike inimeste" poolt jäetud autokumme. Veeretasin paar tükki siis koplisse ja rajasin algatuseks umbes 30 cm kõrguse "takistuse", et lihtsalt üle sammumist harjutada. Eks metsateedelgi ole seda juba praktiseeritud, sest pärast suuremaid torme ikka juhtub, et mõni puu ristseliti üle tee.
Ilmselt oleks järgnev pilt kõrvaltvaatajale üsna koomiline - igaljuhul hüppasin mina üle selle takistuse kordi rohkem kui Theo:) Aga paari lati mahaajamise järela ja ühe "viilimise" järel sai õpilane Theo asjaga väga kenasti hakkama. Niiet lõpuks sooritati üle lati ikkagi kerge hüpe, mitte aste. Ja latt jäi kah omale kohale. Kogu protseduuri saatis muidugi Mozart, kes ei jäänud meist sammugi maha, ent takistuse juures eelistas ta kõrvalt möödumist.
Nalja sai muidugi kah: tahtsin vahepeal Mozartiga üle lati sammumist teha, mispeale õpilase Theo lõa otsast korraks vabastasin, oh, millise kergenduse ja vungiga teise kopli otsa silgati. Vahetunnile või nii:)
Mozart seevastu tõrkus alul üldse takistuse poole suundumast - ilmselt meenusid valusad mälestused. Ega ma teda sundinud kah... Mingi aja pärast tuli ta end siiski "ise pakkuma" - ja seejärel tehti ülipuhas sooritus. Vaid üks kord. Ilmselt lõi siiski eneseuhkus välja ja oli vaja "poisile" demonstreerida, kuidas asjad tegelikult käivad!
Aga jah, möödunud laupäeval turnisin pisut mööda metsaalust ja leidsin sealt "keskkonnasõbralike inimeste" poolt jäetud autokumme. Veeretasin paar tükki siis koplisse ja rajasin algatuseks umbes 30 cm kõrguse "takistuse", et lihtsalt üle sammumist harjutada. Eks metsateedelgi ole seda juba praktiseeritud, sest pärast suuremaid torme ikka juhtub, et mõni puu ristseliti üle tee.
Ilmselt oleks järgnev pilt kõrvaltvaatajale üsna koomiline - igaljuhul hüppasin mina üle selle takistuse kordi rohkem kui Theo:) Aga paari lati mahaajamise järela ja ühe "viilimise" järel sai õpilane Theo asjaga väga kenasti hakkama. Niiet lõpuks sooritati üle lati ikkagi kerge hüpe, mitte aste. Ja latt jäi kah omale kohale. Kogu protseduuri saatis muidugi Mozart, kes ei jäänud meist sammugi maha, ent takistuse juures eelistas ta kõrvalt möödumist.
Nalja sai muidugi kah: tahtsin vahepeal Mozartiga üle lati sammumist teha, mispeale õpilase Theo lõa otsast korraks vabastasin, oh, millise kergenduse ja vungiga teise kopli otsa silgati. Vahetunnile või nii:)
Mozart seevastu tõrkus alul üldse takistuse poole suundumast - ilmselt meenusid valusad mälestused. Ega ma teda sundinud kah... Mingi aja pärast tuli ta end siiski "ise pakkuma" - ja seejärel tehti ülipuhas sooritus. Vaid üks kord. Ilmselt lõi siiski eneseuhkus välja ja oli vaja "poisile" demonstreerida, kuidas asjad tegelikult käivad!
Kommentaarid