Alexela Cup 12.07 - 15.07.2007

Kuldne ahhal-tekiin










Juba neljapäeval hakkas ja kestab pühapäevani takistusvõistlus Alexela Cup. Läksime Mariga koos juba avamispäeval. Esialgu plaanisin olla küll paar-kolm tundi, ent märkamatult sai sellest ligi kuuetunnine maraton.
Mariga koos oli võistlusel ääretult huvitav viibida - ta jagas asjatundlikke kommentaare ja sestap tabasin end peagi detailidesse süvenemast - hobuse ja ratsaniku koostöö, hobu peahoiak, takistusele ajamine jne jne. Loomulikult on taolisel võistlusel esinevate hobude välimus viimsepeale timmitud. Varustus ja hobude n.ö väline disain pole samuti vähetähtsad. Kogu üritus Veskimetsas jättis korralduslikust küljest ülihea mulje. Publikut oli vast pisut hõredalt, aga siiski piisavalt.

Mariga jah, saime segamatult hobuste teemal arutleda, vahepeal liitus ka tema kunagine treeningkaaslane ning teemaks taas...hobused. Kapjadest aretuseni. Mari rääkis ka huvitavaid lugusid ahhal-tekiinist, mis on ligi 3000.a vanune hobutõug. Pärineb Turkmenistanist, Karakumi kõrbe aladelt. Mari sõnul on tegemist kuninglikult isepäise tõuga. Ta rääkis loo ahhal-tekiinist, kellega tema omanik üsna vähe tegelda viitsis. Hobu sellega ei leppinud ning hakkas end ise treenima: ise mõtles korderingi, tegi sammu, läks traavile ja galopile:)
Tavatõugudest eristab neid vast ääretult elegantne ja nõtke väljanägemine, tundlik kael ja peened jalad. Eesti kliimas on neid ilmselt üsna riskantne kasvatada. Sisetalli elu.

Võistluselt lahkudes sattusime kahe Shetlandi poni treeningut pealtnägema. Sellised muhedad Sõrmuste Isanda retke loomad. Aga ääretult kapriissed pidavat olema. Muidu oleks ju igavesti vahva õunaaias koos Bonhamiga (ega nad Bonzost teab mis palju suuremad polegi!) müdistamas näha!