Algus
Tundub, et blogipidamise moehaigus ka mind puutumata ei jäta.... Olen paljudesse blogidesse kiiganud ja nautinud taoliste "pesade" teemasid tunnetetest, lastekasvatamisest, tehnikast, seksist, poliitikast... millest iganes. Ent ei leidnud siiani õiget "kontsptsiooni ja tahet", et millest siis. Nüüd siis leitud.
Peamine vajadus tuleneb ikka mu uuest elukorraldusest tingituna. Nimelt, juba õige mitu kuud olen kahe hobusehakatise õnnelik, ent tuleb tunnistada, et ka rumal omanik. Nendega seonduvalt on mul pidev vajadus säiluvate märkmete järele ja mine tea... ehk on neist mõnele teisele hulljulgele ka kasu.
Endast: olen tervelt kuu juba 39-aastane olnud, abielus, 18.a. poja ema, leibkonda kuuluvad veel abikaasa, 2 kaukaasia lambakoera, 2 hobust ja 1 "sugutäkk" jänes Juss, kes muideks otsib Jutat...
Kogu see kupatus mahub ära eestiaegsesse tallu Harjumaal. Kõlab nagu minu pere ja muud loomad. Nii see ongi ja püüan "oma mälu värskendamiseks" (!) pisut järge hoida siinse keskkonna abil. Ehk jääb reaalsustaju edaspidise loopmapidamise laiendamise arvelt.
Kas olen "kodune"? Vastupidi - möödunud sügisel vahetasin pikaaegse riigiteenistuse erasektori vastu (töötan tarkvarafirmas) ja kohati on tähtaegade kuklasse hingamine tappev. Aga kõike saab, kui väga tahta. Pealegi annab taoline hobi ülivajaliku liikumisannuse, alternatiivina peamiselt istuvale tööle.
Miks nii suurt hoolitsust nõudvad loomad? Olen mitmeid kordi tagasipöördunud otsuste juurde, mil koos abikaasaga loomade muretsemist vaagisime. Loomulikult lihtsaim valik oli jänku, kuna tema oli lihtsalt kaasavaraks koos suure "europuuriga" hobuste ostule. Nii nagu hobuste omanik lubas - ei võta erilist vaeva ega aega hopse söötes ka tema eest hoolitseda. Muidugi ei saa võrrelda ka koera muretsemist hobustega, sest vaev on sünkroonis kehamassiindeksile (1 hobune kaalub ~600 kg versus kauka ~60 kg). Aga ikkagi: miks? Tõttöelda on ju taolise otsuse langetamisel 2 osa: esiteks, kas suudan vastutada ja teiseks, kas ma tõesti tahan seda. Neid küsimusi ja eriti VASTUSEID neile, tuleb endas väga sügavalt "läbi lasta". Enda puhul tean.... suudan vastutada ja neile anda seda, mida täisväärtuslikuks eluks vaja.... See nimekiri on küll kõhedakstegevalt pikk, ent siiski. Miks? Ei varja üldse...et ravida endas süvenevat Üksinduse-haigust, mis mõnigate psühholoogide arvates olevat 20-21.saj levinuim mentaalne seisund. Loodan, et õpin nendelt taas nautima hetki ja neis elama. Nemad oskavad seda pagana hästi. Nii koerad, hopsid kui ka jänes Juss.
Peamine vajadus tuleneb ikka mu uuest elukorraldusest tingituna. Nimelt, juba õige mitu kuud olen kahe hobusehakatise õnnelik, ent tuleb tunnistada, et ka rumal omanik. Nendega seonduvalt on mul pidev vajadus säiluvate märkmete järele ja mine tea... ehk on neist mõnele teisele hulljulgele ka kasu.
Endast: olen tervelt kuu juba 39-aastane olnud, abielus, 18.a. poja ema, leibkonda kuuluvad veel abikaasa, 2 kaukaasia lambakoera, 2 hobust ja 1 "sugutäkk" jänes Juss, kes muideks otsib Jutat...
Kogu see kupatus mahub ära eestiaegsesse tallu Harjumaal. Kõlab nagu minu pere ja muud loomad. Nii see ongi ja püüan "oma mälu värskendamiseks" (!) pisut järge hoida siinse keskkonna abil. Ehk jääb reaalsustaju edaspidise loopmapidamise laiendamise arvelt.
Kas olen "kodune"? Vastupidi - möödunud sügisel vahetasin pikaaegse riigiteenistuse erasektori vastu (töötan tarkvarafirmas) ja kohati on tähtaegade kuklasse hingamine tappev. Aga kõike saab, kui väga tahta. Pealegi annab taoline hobi ülivajaliku liikumisannuse, alternatiivina peamiselt istuvale tööle.
Miks nii suurt hoolitsust nõudvad loomad? Olen mitmeid kordi tagasipöördunud otsuste juurde, mil koos abikaasaga loomade muretsemist vaagisime. Loomulikult lihtsaim valik oli jänku, kuna tema oli lihtsalt kaasavaraks koos suure "europuuriga" hobuste ostule. Nii nagu hobuste omanik lubas - ei võta erilist vaeva ega aega hopse söötes ka tema eest hoolitseda. Muidugi ei saa võrrelda ka koera muretsemist hobustega, sest vaev on sünkroonis kehamassiindeksile (1 hobune kaalub ~600 kg versus kauka ~60 kg). Aga ikkagi: miks? Tõttöelda on ju taolise otsuse langetamisel 2 osa: esiteks, kas suudan vastutada ja teiseks, kas ma tõesti tahan seda. Neid küsimusi ja eriti VASTUSEID neile, tuleb endas väga sügavalt "läbi lasta". Enda puhul tean.... suudan vastutada ja neile anda seda, mida täisväärtuslikuks eluks vaja.... See nimekiri on küll kõhedakstegevalt pikk, ent siiski. Miks? Ei varja üldse...et ravida endas süvenevat Üksinduse-haigust, mis mõnigate psühholoogide arvates olevat 20-21.saj levinuim mentaalne seisund. Loodan, et õpin nendelt taas nautima hetki ja neis elama. Nemad oskavad seda pagana hästi. Nii koerad, hopsid kui ka jänes Juss.
Kommentaarid