Sahkari talu

Hoolimata sellest, et elukorraldus talus on mõnevõrra muutunud, otsustasime siiski kaukaasia lambakoerte dünastiat jätkata. 2015.a. jäid Bonhami ja Betty jalutuskäigud väljaspool aeda järjest lühemaks. Liikumine muutus vaevaliseks. Mõlemal oli turjal juba 12 aastat... Taluperemehel täitus samal ajal 50.aastat ja ta otsustas tähistamiseks vägeva peo maha pidada koos cateringi ja muu juurdekuuluvaga. Cateringi perenaine ilmus peokohta üle vaatama kahe kaukaaslase seltsis. Jutu peale saades ilmnes, et õige pea planeeritakse esimest pesakonda järeltulijaid. See oli piisav "märk" meie jaoks ning jäime ootele. Meie esmaseks sooviks oli isane kutsikas. Kuigi...Bonzo oli siis veel elu ja tervise juures ning tõttöelda ei kujutanud ma hästi ette, mida kutsika saabumine tema eluajal oleks tähendanud. Troonilt tõukamist? Saatus aga tahtis nii, et kõik läks omasoodu. Bonzo lahkus vahetult enne kutsikate sündi. Seoses Bonhami lahkumisega juhtus palju kibedat, mistõttu olen edaspidi vä

Mu viimane postitus räägib A-de tulekust. A-d on kohal,  Amur ja Aura. 5-kuused Tänaseks on nad juba peaaegu 2-aastased, õde ja vend. Neil on tore koos kasvada olnud. Sooja talve ja nende enda soovi tõttu täiesti õuekoerad. Loomulikult on neil oma varjualune koos asemega. Aura (emane) positsioneeris end Bonhami kohale ja Amur (isane) Betty asemele. Mõnedel harvadel juhtudel on nad kohti vahetanud, ei olegi täpselt aru saanud "miks?" Igatahes avaneb hommikuti köögiaknast nukuteater nagu vanadel headel Bonhami-Betty aegadel. Nende tulek oli eriline. Sest Bonham otsustas minna samal ööl, mil A-d ilmavalgust nägid. Mõnevõrra varem, kui "veebruari viimasel nädalal", 17.veebruaril, 2016.a. Kirjutasin sellest ajast nii: /..../   Praegu  lasen end rahulikult leinas olla. Põhjus on suur, mõõtmatult  Suur ja Kallis . Mu Valvur. Mu Haldjametsa saatja. Mu Kõige Erilisem. Ma usun ja loodan väga, et ühel päeval sammume Haldjametsades. Kõrvuti. Sinuga ol

Oodata on uut liiget meie loomaperesse! Kaunis ja vägev kaukaneiu on oma esimese pesakonna ootel. Kui loodus on armuline, on uustulnukaid oodata veebruari viimasel nädalal. Me ei ole paika pannud sugu, eks ta ise valib meid. Küll aga on teada, et nimed tulevad A-ga. Mis teeb nimevaliku üsna lihtsaks! :)

Betty väsis ära. Täna hommikul saatsime arsti abiga ta vikerkaare taha. Kõik lõpud ja lahkumised on rasked. Kui lahkub pereliige, tekib tühimik, mida keegi eales ei täida. Vaid mälestused jäävad ja elavad igavesti. Nagu tingimusteta armastuski. Ühel päeval, kui tal väga halb oli, leidsin ta suvemaja tagatoast, voodist. Lõõtsutas raskelt ja silmad olid võõrad - kasvaja oli oma teed rajama hakanud. Küllap oli Betty kunagine omanik tema vastu nii lahke ja lubas tal voodis pikutada. Nüüd, hädas olles, meenus talle see... kuigi, meie koerana ei pressinud ta eales ei diivanile, voodisse. Sai algusest peale aru, et tema mõnusaim paik ja koht on talu räästaaluses, talle ja Bonhamile ehitatud poodiumidel. Sealt avanes suurepärane vaade väravatele, tulijatele ja minejatele. Betty oli algusest peale tohutult tark ja sõnakuulelik. Täiesti siiras ja puhas kiindumus esimesest silmapilgust, kui temaga varjupaigast koju tulime. Mitte kunagi ei tekkinud temaga "seisu", kus ta end kuida

Postitusi on Hopsides ja Kutsides vähevõitu ja juhuslikule  siiasattujale võib jääda mulje, et äkki on Theo Talliga lõpp. Ei, ei ole:) 2014.a oli meie väikesele kodutallile tegelikult väga õnnelik aasta. Hobustel ei olnud ühtegi vigastust ega kimbutanud haigused. Nad on omavahel karjaskeemid paika loksutanud ja hoiavad kõik kokku. Elton Baff on endiselt pealik. Mõningane võimuvahetus on toimunud Mozarti ja Theo vahel, mis väljendub silopalli ümber söömaajaks kohtade sissevõtmises. Tavaliselt tohtis Theo kõige viimasena alustada, ent nüüd on selleks vahetevahel Mozart. Varieeruvalt. Mozart aga ei lase end sellest häirida ja trambib otsejoones varjualusesse, kus kindlasti mõned suutäied ilma kellegi loata manustada saab. Tegelikult hoiavad mõlemad hobud Mozartit väga ja vastupidi. Kui teised ratsamatkal, lohutab Mozartit vaid pidevalt manustatavad õunad või porgandid. Nende lõppedes on hädakisa suur. Edukas oli läinud aasta ka meie talli inimestele. Meil on tohutult vedanud! Nii t

Meil käis külas Oma Hobu. Tore lugu sai!

Olgu üles tähendatud, et Theo on mässitud ühte põnevasse avantüüri, mille lõplik avanemine toimub homme, s.o 16.detsembril. Theo katsetas nimelt modelli ametit. Niipea, kui R. suvel talli külastas, kiindus ta Theosse. Eelkõige kõrguse, võimsa liikumise ja hirvesilmade pärast:) No ta on selline erakordselt ilmekas, mis teha. Teema: Amfiibhobused. Näitus on avatud alates homsest, Tam Galeriis (Lootsi tn 4), Tallinnas. Kunstniku kinnisidee maalida hobuseid, kes on talle lapsepõlvest peale mütoloogiliste olenditena tundunud, on formuleerunud väga lühikese ajaga näituseks. Kahepaiksetena, maa ja mütoloogiamaailma ääremail, romantiliste, graatsiliste ja tohutult kurbust ning jõudu endas kätkevatena nad meieni jõuavad. Julge samm maalida nii romantilist sümbolit nagu hobune, lubab tema teostesse suhtuda väga erinevalt. Vaatleja meelevalda jäetuna võib teoseid käsitleda kui visuaalselt atraktiivsetesse kujunditesse, mis oma spontaansuses, ning emotsionaalsuses mõjuvad värskendava

... just sain värske meili, kuidas mu tänavused aastapäevalised end tunnevad. Erilist tähelepanu palun pöörata esijalgade neuroktoomia läbi teinud Mozarti stiilinäitele. Ilmateade lubas, et kohe-kohe hakkab sadama. Aga hobude sisetunne protestib selle teate vastu täiel rinnal...

Aeg on läinud linnulennul. Novembri esimesel nädalal täitub 7  aastat hetkest, mil Theo ja Mozart saabusid. Kus on, sinna tuleb juurde. Nii ongi meil ka Elton Baff. Kolm musketäri. Kõigil on kõik hästi. Mul  on põhjust heameelt tunda nii Theo kui Mozarti üle. Mõlemat vaevasid ju tõsised tervisehädad. Mozartit ju siiani. Ent neuroktoomiast on möödas 3 aastat ja Mossu naudib hobuseelu täiel rinnal. Selline nagu ta praegu on, ma ei mäletagi teda näinud olevat. Võib öelda, et ta on suisa paks:)  Mozarti  konditsiooni kohta on see tõeline kompliment! Mozart on minu lemmik. Ta teab seda ja ei jäta ühtegi võimalust kasutamata, et seda teiste eest rõhutada. Talle on alati natuke rohkem lubatud :) Theo hingamisprobleemid on taandunud täielikult peale kuivsilole üleminekut. Suvised heinatamise katsed lõppevad tavaliselt augusti lõpus, kui niiskusest tulenev hallituss heina poeb. Ta annab koheselt märku, kui heina kvaliteet langeb. Ja mitte ainult tema, ka teised alustavad köhatamise ja ni

Kasutame hobudele allapanuks turvast. Õige mitu aastat juba... Tänavuseks talveks valmistudes saime kurva sõnumi - et tõenäoliselt on tegu viimase koormaga Suur-Sõjamäe turbarabast. Sest ka nemad hakkavad edaspidi turvast vaid ekspordiks tarnima... Paar aastat tagasi lähedalasuvasse Kiili rabasse turbasooviga sõites saime kohe ehmatava sõnumi - Eestisse ei jää ühtegi turba tükikest, kogu kraam läheb otse laevale ja Rootsi. Tegelikult, laieneb selline väljavedu suuresti kõigile meie loodusvaradele: metsale, põlevkivile, paekivile... Kui 10 aastat tagasi Kiili lähistele kolisin, oli rabas veel töötlemata alasid. Hea õnne korral õnnestus seened, pohlad kodulähedasest rabast kätte saada. Aga mitte ainult... Rabas on eriline õhk...sookailud, kanarbik, samblikud. Tore ka niisama rabaretk ette võtta. Seda kõike pole enam ammu. On jäänud vaid tühi väli ning ööd-päevad kostuv masinate lõgin. Tükkhaaval kaob raba eikuhugi... Kahju.