Sahkari talu

On üks blogi, mida olen jälginud aastaid. Eile sai see viimase sissekande.  Mulle jääb alatiseks meelde blogi autori profiilis tõdetu: "...  It is my hope that this blog inspires people to take action when they see an animal in a bad situation. I also hope that it inspires readers to slow down and honor the often overlooked little moments of beauty in their lives. In a world gone slightly upside-down, we need good stories. I hope you enjoy this one..." Arguse lugu läks mulle väga hinge. Kuidas teisiti saakski.  Arvan jätkuvalt, et seniks kuni on suure südamega inimesi, on elulootust.

Pole pikka aega oma kutsidest kirjutanud. Olgu kohe ära öeldud, et kokkuvõttes on kõik hästi. Aga mõne erandiga. Need erandid ilmnevad ootamatult ja kuidas ma ka ei püüaks kaukaasia lambakoerte kummalist käitumist ennetada, ei õnnestu see. Igaks juhuks meenutan, et kokku on meil hetkel 2 kaukaaslast.Isane, Bonham on me talus sündinud ja kasvanud ning hetkel 8-aastane. Emane, Betty, jõudis meie juurdeViljandi varjupaigast ja on 6-aastane. Betty on nüüdseks juba üle kahe aasta täieõiguslik pereliige. On pikki perioode, kui koerad omavahel ideaalselt klapivad. Bonham lubab Bettyt kõikjale, kaasaarvatud oma asemele. Ja siis käib "klõps ära" ning Bonhami diktatuur kehtib kõikjal. Betty ei tohi noil aegadel teatud kohtadele läheneda. Näiteks majauks ja õuevärav. Bonham kehtestab ja kontrollib oma mõjuvõimu. Esimesel aastal käisid ka karmid lahingud, sest tarmuka emasena ei olnud Betty sellise asjade käiguga nõus. Ent peale ühte valusat lüüasaamist, ta allub.  Oleme püüdnud sekk

Talvituma jääb tänavu 3 hobust - EMT täies koosseisus.  Kokkuvõttes möödus suvi hobustele erakordselt hästi. Suureltjaolt kindlasti tänu A-e, kes tõi Theo talli uut hingamist ja rütmi. Aga tal on aeg edasi liikuda , sest lõppude-lõpuks on iga asja jaoks oma aeg. Mul ja Theol igatahes vedas, et A.oli. Aga kuna Theo arengus on üks jupp puudu - seesamune, mille ta oleks pidanud saama kunagiselt ratsastajalt - siis paraku on vaja sõitjat, kel ratsastamine veres. Täna sõitis Theoga K., kes Theo sadulasse pani. Eest niivõrd pehme, ent säärele tuim, oli ta kokkuvõte. Edasi tuleb seda hobust sõita. Samas saavutas ta 10-min treeningu järel olukorra, kus libisevata hakkas hobune ette ja alla jooksma. Ilma kangutamata. Sama olukord säilis suunamuutustel jne. Jama on see, et pärast omaaegset 2-kuulist ratsastust kardab Theo paaniliselt stekki. Täna saime sellele taaskord kinnitust. K. võttis Theo korraks kordele ja mina läksin stekki tooma. Platsile sisenedes kõõritas ta mind ikka sedavõrd, e

Suurim uudis on, et otsustasime kolme musketäri mitte lahutada ja nii on meil nüüdseks talvitumas kolm hobust: EMT ehk Elton, Mozart ja Theo. Kohaldame Eltoni jaoks väliboksi ümber - soojustame jne  Mul on väga hea meel, et kaasa nõustus afääriga:) Mis seal`s ikka -  on 2 suud, saab ka 3-ndaga hakkama. Talveks valmistumine käib suure hooga - kõigil kolmel on päevad läbi nina maas, et rohelist sisse kahmida veel niikuis jaksaks. Õunarohke aasta on hobustele mokka mööda. Omalt poolt aitan talverasvade tekkimisele samuti kaasa - Havensi Reform müsliga. Õhtuti saavad kõik 3 mahedat pakiheina, mida Kuusalu kandist tõime. Ka Theo talub seda niisutatul kujul hästi. Toominga tallidest on kuivsilo ostetud ja ootab ilmade jahenemist... Niikaua püüame karjamaaheina ja pakiheinaga kombineerides hakkama saada. Karjamaahein hakkab oma toiteväärtust kaotama, seda on näha. Õhtul tahetakse päris suuri koguseid kuivheina saada ja heinakõhtusid ei paista veel kuskilt. Ilmad on viimasel ajal vihmased

Theol on uus sõber  - A. Tegelikult juba päris pikka aega, alates kevadest. A. hakkas Theoga mässama juba siis, kui lumi veel maas. Tasapisi kasvatas võhma ja lihasmassi ning tänaseks päevaks on arengud just sellised nagu olen oodanud. Theo käib maastikul, suudab ~20 min järjest traavis olla koos ratsanikuga, koplis arvestatava aja jooksul ringi galopeerida (muidugi koos ratsanikuga) jne. Lisaks suudab ta täiesti stoiliseks jääda väliste üllatuste suhtes. Erineva varustuse proovimine pole probleem. Pesus käimised, laka- ja sabapalsami piserdamised ei hirmuta... putukatõrje samuti mitte... Samas on hobune on uudishimulik ja kontaktne ning suisa ootab A-t, mis lubab mul järeldada et temaga on hästi käitutud. Nüüd otsustasime sammu edasi astuda ja paaril korral on meid külastanud E., kelle näpunäidete abil hobuse juhitavust suurendada. Taolisi treeninguid on vaja ikka õige mitu läbi viia - see on selge. Lõdvestamised ja ratsmekontakt on lõppeesmärgiks. Püüame seda kivi-kivi peale luua

Kui temperatuur kruvib 25 kraadi lähedusse, olen hobud päevaseks ajaks koplist ära toonud ja jahedasse talli paigutanud. Nad tulevad heameelega, sest öine võitlus sääseparvedega on neid kurnanud ja parmude eest on ju hea tallivilus pikutada... Suurim põhjus boksipuhkuseks on aga Mozart, kes igal suvel päiksekuumuses "lahjaks" ja otsa jääb. Tema preist olen nüüdseks jagu saanud - tundub, et tegu oli eelkõige toitumishäirega. Niipea, kui ta kuiva heina ja müslit (Havens Reform) hakkas saama, taandusid ajapikku ka kärnad. Ent nii jubedat preipilti kui tänavu, pole tal enne olnud:(  Üks tagumistest jalgadest on siiani pisut jämedam ning nahk on samuti  salvidest "kõrvetada" saanud. Aga ei julge suurt midagi sinna panna. Aibolit temaga eriti tegeleda enam ei taha. Teatas lihtsalt, et kõik kärnad tuleb eemaldada ja that`s all. Aga need tulid ju kohe tagasi... Ok, ei taha sel teemal pikemalt peatuda. See selleks. Igatahes on mu Mossuke elus ja enam-vähem tervise juures. S

Vabalt tuleb 140cm ära. Ratsanikuga pisut vähem. Punnib ikka ja kaelkirjakut mängib ka. Palju tööd veel ühesõnaga. Aga tore poiss on ta ja Andra viitsib mässata.  Anno 2011 suvi on Theo heatahtlik ja  koostööaldis hobu,  kes teadlik oma suurusest.   (Juurimaa Krissu sõnad olid, et suur hobu, kes teab et ta on suur:).