Sahkari talu

Oluline muudatus - meil on nüüd uus sõbrake Betty näol. Temaga on vaja kindlasti tegeleda, kuna tal puudub oskus, teha vahet omade ja võõraste vahel. Bonham austab kõiki meie sõpru, kes aia- või muidu pidudel käinud. Betty kipub näksama. Pereliikmeid hoiab aga tohutu andumusega. Bonham on endiselt karjajuht - ta teeb oma tööd suure väärikuse ja missioonitundega. Temast on saanud täiesti lahutamatu sõber Mozartiga. Ei möödu päevagi, kui need kaks läbi aia infot ei vahetaks. Theo Juurimaal käik oli kahtlemata väga hea kogemus. Loodetavasti on meil ka järgmisel aastal piisavalt võimalusi tema ratsastamiseks. Mozarti suhtes on samuti võimalusi nagu selgus. Ma ikkagi väga loodan, et saame tema täisväärtuslikke elupäevi veelgi pikendada. Muidugi olen rahul ka 3-aastase pikendusega, mil ta meie juures viibinud. Ta on minu kallis hobu. Minu abiline nii (hobu)hirmude kui ka tööstressi maandamisel. Ja lõpuks kõige tähtsam - mul on tohutult hea meel, et kaasa võtab ratsutamistreeningui

... ratsapükstes ja sapsudes mehi:) No väga šikk ja pilkuköitev! Õnneks on mul ka kodus selline mees:) Kaasa on tõsiselt alustanud ratsatreeningutega Kurtnas. Käib trennis suisa 2 korda nädalas. Kui nii edasi jätkub, täitub mu lähiaegade unistus ja mul ratsatreener-, õpetaja n.ö omast käest võtta. Mulle hetkel selline variant sobib - trenniõhtutel on kodused hobud omavastutusel ja kaasa trennist saabudes kuulen uudiseid. Et Talmaz müüdi Soome:(  Ja et nüüd sõidab ta 4 aastase Kaprys`iga (sry, pole päris kindel kirjapildis).

Ühe konverentsi raames, mis toimus neljapäeval-reedel Tartus, sain võimaluse kohtumiseks Mariga. Oi, meil oli tore õhtupoolik Itaalia Köögis. Punane vein (Mari oli käinud verd loovutamas!), minu sealne lemmik - broccoli supp, bruchetta`sid ja juttu jätkus kauemaks... Mari konsulteeris Mozarti röntgenpiltide osas Tartu Loomakliinikuga. Jah, paranemislootust pole ja miskeid erilisi ravivõtteid samuti mitte. Buta või Finadyn valu leevenduseks väikestes doosides, et neerudele ei hakkaks ja kui asi eriti hulluks kisub, siis liigesesüstid. Neid võib teha 2 korda aastas. Muutusteks süstikluus on mitmeid põhjusi. Peamised kindlasti ülekoormus, ent tõenäoliselt ka eelsoodumus...:( Ent kuulsin ka, et võimalus on operatsiooniks juhul, kui liigesesüstid enam ei aita. Sellisel juhul lõigatakse läbi jalanärv, et valuaistingut mitte tunda. See peaks aitama ~ 2 aastat. Kui nii võtta, siis  - pikk aeg ju, millega Mossut täisväärtusliku  hobuseelu juurde tagasi tuua. Operatsioon pole tõenäoliselt oda

Lumi on silmnähtavaks rõõmuks nii hopsidele kui kutsidele. Suure naudinguga sumatakse, püherdatakse ja hullatakse äkitselt mahasadanud külluse sees. Eile õhtul lasin hobud juba õhtul seitsme paiku talli - lund sadas jätkuvalt juurde ja seljasolevad tekid olid suht vettinud. Enne südaööd läksin neile veel heina ja vett juurde andma ja bokse korrastama.Mozart rabistas mulle boksiuksel vastu sellise näoga, et  vot nüüd kohe sa lihtsalt pead mu õue laskma. Täiesti ähmi täis ja elevil oli:) Tegingi boksiuksed pärani lahti ja kupatasin mõlemad ruunapoisid lumme. Ossa poiss, milline rõõmutrall ja müdin algas! Oma kümme ringi traaviti graatsiliselt ümber talli ja seejärel jätkati topeltküünaldega (mõlemad hobud kahel jalal). Ütleme nii, et loomade rõõm on nakkav!

Hobused on end häälestanud talvereziimile. Mõlemal ruunapoisil on kihvtid "karupüksid" jalas. Mozart on eriti karvik. Tekitan ka tänavu. Vahepeal suisa kahed erinevad tekid päeavas:) Õuetekid päeval ja fliisist tallitekid öösel boksis. Hoidsin võimalikult kaua aega mõlemal hobul ühe aknapoole avatuna. Kuniks ühel hommikul avastasime, et Theo värises. See on tõeliselt kurblik ja abitu vaatepilt - võimas kolakas Theo võbisemas! Õnneks ei sai kiiret esmaabi antud, hõõrusime kogu keha üle ja tekk selga:)  Paar küüslaugu küünt sisse - ja marss õue. Külmetushaigus jäi seekord tulemata. Ei taha küll ära sõnuda (taaskord ptui-ptui-ptui), ent mõlemad hobused on heina peal. Hommikul olen kuulnud neid küll köhatamas, ent see on ilmade tõttu paratamatu. Theol pole hingamisraskusi esinenud. Ei midagi sellist, mis eelmisel sügisel. Toon neile heina Perila kandist, ühe raskeveolaste kasvataja juurest. Väga ilus hein. Ei mingit hallitusllõhna! Ühe korra tahaksin proovida ära ka suure r

Theoga on see värk, et mul on kerge identideedikriis seoses temaga. Et kuidas ja mis edasi. Ühelt poolt on tegu ju hobusega, kelle haigus heal juhul peiteseisundis. Kunagi ei tea, millal see välja lööb. Teisalt, selgitas ratsastaja sel suvel, et töö temaga  polegi nii lihtne. Selles ma muidugi luban endal pisut kahelda, sest lugedes teiste hobuomanike blogisid - lihtsalt ja lühikese ajaga ei tule midagi. Mul on heameel, et Theo sai Juurimaa kogemuse. Talle on piisavalt häid kombeid õpetatud - eelkõige just austust inimese vastu. Ta on palju  kontaktsem - traavib mulle kohe vastu, kui on veendunud et tundis mu ära ...  ei ürita mind pikali joosta, astub eest ära, ei kisu... Päitsete pähepanekul ja äravõtmisel lastakse oma pikk kael kenasti  kõrgusele ... Aga ikkagi ei tea ma päris täpselt kuidas ja mis edasi. Ratsastamisega kipub vist olema nii, et pole võimalik teha kuidagi lihtsamalt?:) Et hobune end kindlalt tunneks, siis peab mingid etapid läbi tegema ja loomulikult mina samuti.