Postitused

Pudelipost

Pöial-Liisi, aeeee! Hakka pakkima nüüd... Kesko-Agrost hüppan läbi ja siis stardime, (mul tel ununes teise masinasse). Jõuan Sinu juurde 17:30. Voodiriided võta ka kaasa!

Lõpupildid

Kujutis
Väike fotomeenutus. Tänu Triinule, kel fotoaparaat koos laetud patareidega ühes oli.

Kolm on kohtu seadus

Tagasi Kihnust. Olin seal elu jooksul kolmandat korda. Esimene kord oli paljude aastate eest. Kui olin 12-13 aastane. Tegelesin tollal pisut akvalangismiga ja meie trupil oli sukeldumislaager. Laager oli püsti pandud Rock City lähedusse. Vabal ajal lippasime sõbratar Pillega rannast väljaulatuvate kivide vahele mängima. Mängisime kivikeste külge kinnitunud vetikatega:) Kaks kuningatütart. Mäletan, et eriliselt lummav oli pikka "juusteriba" vees ujutada. Muinasjutt muudkui keris ja keris, meri, kivid ja kajakad tegelasteks. Hiline lapsepõlv. Meenutasime seika klassikokkutulekulgi. Teine kord oli umbes 10 aastat tagasi koos tollaste kolleegidega ja peredega. Mul oli Jaan kaasas. Ööbisime Linaküla telklas. Samas toimusid ühe suure asutuse suvepäevad. Vist Eesti Energia. Kellegagi hakkas jutusoon sobima. Mäletan, et käisime 4-5 õhtul Kurase kõrtsus tantsimas ja surnuaial jalutamas. Saar ise jäi avastamata. Ja nüüd, kolmandal korral armusin sellesse paika. Taimestik, rannariba,

Theo ja rauad

Theol on esimest korda terve ring raudu all. Üsna pea avastasin, et tagumised jalad sõrgatsist allpool on ära hõõrutud ja kärnades. Olen antiseptikuga verevermeis kohad ära puhastanud ja tsinksalviga kokku mätsinud, lootes et ehk õpib ta raudadega ümberkäima. Siiani tulemusteta:( Ilmselt pean talle koplisoleku ajaks panema tagumised kaitsmed? Pöial-Liisi aga avaldas kartust, et hüppakaitsmed nende kohtadeni ei ulatu. Need on ju tehtud eelkõige liigese muna kaitseks... Pindedega ma ju samuti hobust koplisse ei lase - neid ei tohi kaua pealgi hoida, takistavad verevarustust. Transpordikaitsmetega oleks nagu kah nadi:) Nagu sukksaabastega:) Ilmselt ta ei peaks neid ka kuigivõrd kaua jalas... Pöial-Liisi arvas, et ehk aitavad kalossid... Kas kellelgi hobuinimestel on olnud samalaadseid probleeme ja kogemusi?

Riho Sibul

Riho muusika tajumiseni tuleb kasvada ja areneda. Nagu teatud raamatuni või inimeseni... Mulle meenutab tema kitarrimäng mere kohal triivivat üksikut kajakat... Sama romantiline ja lüüriline pilt joonistub. Eesti kontekstis kahtlemata erakordne stiil. Muidugi on ka tema mängus tajutavad teatud mõjutused, ent lõpptulemus on siiski niivõrd isikupärane ja segiajamatu. Olen piiritult tänulik erakordse ja mulle palju tähendava plaadi eest - Poeet külmetab klaasmäel. Just sellest plaadist sai alguse mu teekond sisemise rahu juurde. Musitseerimine Robert Jürjendal`iga, Kuulaps, Pump...jt lood Kasekese, VSP projekti ja In Spe repertuaarist - taolise muusika kuulamine/kuulmine oli minu jaoks suvesündmus number üks. Mis teha... olen nostalgia lainel:)

Hobuselaiskus

Laiskleme hetkel koos hobustega. Treener on välismaal ja minu vaim liialt nõder, et miskit asjalikku ette võtta. Püüangi hetkel rohkem keskenduda talli koristamisele, varustuse korrastamisele ja muidu askeldamisele. Hobuinimesed teavad küll, et taolised "askeldamised" ei lõppe eal... Theo kaotas eile mu silme all esijala raua. Tegi galopikiirendusi (mõnus hobuilm ju, pole parmusid!) ja libastus porisema koha peal. Jalgu üle kontrollides märkasin, et raud kadunud... leidsin sealtsamast lähedalt rohust, naeladki kõik sees alles. Aga muidu on ta uhke poiss. Kohe näha, et ta tunnetab oma noorusjõudu ja kaifib jooksuoskust täiega. Et treenerile nädala pärast mittepäris lontut üle anda, siis vähemalt boksis kiusan teda. Teeme eest äraasteid, tagurdamisi, edasiliikumist, jalahoideid, jalgade andmist jne. Juhul kui Reimo kätte saan, tahaksin Theo ka varustusega kordele panna. Pöial-Liisi lubas Theo sadula ära proovida sammus, eks näis. Mozartil on mõnel päeval silmnähtavalt parem,

Kes istutanud kasvõi ühe puu, pole elanud asjatult , 1

Kujutis
Enne Jaanipäeva tegimegi emaga kauaaegse plaani teoks ja võtsime ette retke tema lapsepõlveradadele. Ema sündis Sambla talu saunas Mõisaküla lähistel. Kui ta oli 2-aastane, koliti Rinnale, mis asub Läti piiri "vahetus läheduses". Suure talu omanik oli nagu enamik ta saatusekaaslasigi küüditatud, ning uhkest karjamõisast leidsid tööd ja leiba sõjajärgsed hädalised. Nagu mu üksikemast vanaemagi. Ema polnud kindel, kas tee Rinnale on säilinud. Samuti püüdis ta mälu järgi meenutada, kust talumaad täpselt kulgesid. Üht põllusiili silmitsedes märkaski ta silmpiiril kõrguvaid puid. - Need on Rinna puud... arvas ta neid äratundvat. Hakkasime ettevaatlikult mööda umbekasvanud teed sõitma ja jõudsimegi pärale. Ema suu läbi hakkasid kõnelema mälestused. Täpselt mäletas ta, kus asus peahoone, kus jääkelder, kus tall, kus laudahooned. "Siit läks majapidamistee ja siit kivitee lehtlasse!". Tasapisi hakkasin ka mina aimama iidsete hoonete piirjooni. Mõistsin ema mälestuste painet.

Minu Jaan

Kujutis
Jaanipäevad mööduvad mu jaoks enamasti rahulikult. Poeg on tavaliselt oma seltskonnaga kusagil ja mees tööl. Pisuke rahutus on küll sees, kui näen liigikaaslasi kaupluses tavapärast lõkkesööki ostmas, ent ega ei kipu küll suure tule äärde enam. Seevastu on see päev tähtis teistmoodi. Mu oma Jaani pärast:) Mäletan end aastaid tagasi bussiga Jaanipäeva hommikul Karksi-Nuia sõitmas, paariaastane poeg põlvedel. Jaan läeb jaanitulele! Kaa-aasike! lõõritas poja üle bussi. Bussirahvas muigas. - Mis su nimi? uuris kõrvalistuv tädi. - Jaan, teatas poeg uhkelt. - Meil on siin päris oma Jaan! hüüdis tädike üle bussi. Selle peale miskipärast plaksutati. Jaanipäev toob hea tuju. Suvepüha ju! Silmad siidituttides, lakk on hõbehelmedes! Jaan on mulle palju rõõmu toonud. Tõeline Päikesepoiss! Ka sel Jaanipäeval olen pisut nukker. Sel eriti. Hoolimata nukrusest on teadmine, et kodust lahkumine ei tähenda ju meievahelise sideme katkemist. Eks aeg näita, kui tugev see on. Minu jaoks jääb ta ju ikka se

Ühest nimekirjast kustutamine

Kujutis
Vanalinna südames asuvas iidses kirikus toimus eile kaunis riitus. Kogu koolipere jättis ääretult kokkuhoidva ja ühtse mulje. Nii kaunist ja südamlikku aktuse tseremooniat ei olnud kunagi näinudki... Pojal (ja ka mul) oli pisuke kahetsus, et VHK kooli varem ei avastanud. Üks aasta õppimist ei andnud võimalust koolikaaslasi tundma õppida, küll aga õppimise-õpetamise süsteemi. Lõpuõhtu pidamiseks otsustas poeg liituda oma endise 21.Kooli lennuga, ühiselt sõideti Tartumaale. Vabadus ja edasiliikumine... "ja et mõte ei kaoks" nagu L.Peterson aktusel kõneles. Naeratus valgustas poja nägu sagedasti ... Kloostri Aidas toimunud ühiselt õhtusöögilt suundusime vanaema ja Pöial-Liisiga koju, kus hiliste öötundideni tordi, veini ja ohtrate toostide ning mälestuste seltsis istusime.

Suvepausid

Värskes õhus on suviti kahtlemata kosutavam olla. Kavatsen seda ise ohtrasti teha ja soovitan soojalt ka Sulle, mu lugeja. Eks ma vahepeal ikka arvuti juures olen ja kui juhtub midagi märkimisväärset või väljakirjutamist vajavat, siia ka tekste jätan. Kaunist suve!