Sahkari talu

Olin ööpäeva haldjametsas, Pärnumaal... Jajah, pole just jalaga segada taolisi kohti Eestimaal. Hommikul äratas käo kukkumine, igilaas vastu kaikumas. Hoopis teine kõla kui kodumetsa lepikust. Silmade avades nägin kardina ja avatud rõduukse vahelt jõe rahulikku ja aeglast voolu. Üks toonekurg liugles piki jõge, aukartustäratavalt suur oksaraag noka vahel, triivides nooriku juurde, kes posti otsas pesal haudumas. Õhtu veetsin Kersti karjaga tutvudes:) Ühtekokku siis 20 kabjalist - raskeveohobustest kuni eesliteni. Islandi poni, torikad, raskeveomära, kes Naksurist õnnelikult käima peal. Jah... oli keda vaadata ja imetleda. Paljud neist kindlast surmast tagasivõidetud ja paradiisi ehk vabapidamise elulaadi nautimas. Lõkke äärde kogunes kummaline seltskond - lisaks inimestele, 2 kaukaaslast (minu koerte lähisugulased:) ning eeslite paar Hans ja Grete, kes end söögilaua ümber viisakalt üleval pidada püüdsid. Gretel õnnestus see üsna hästi, Hansule seevastu püüdis perenaine lauakombeid õpet

Kes hobusid koolitanud, teab et peamiselt tegeldakse hobuse põgenemisrefleksi ennetamise ja tähelepanu suunamisega meeldivamale tegevusele. Põgenemisrefleks on niisama vana kui hobune liigina üldse... Looduses elas ta ju saakloomana, kus ainus päästee mõne tugevama isendi käest kiired jalad. Hobuse põgenemisrefleks vallandub, kui surve vabale tahtele läheb liiga tugevaks või siis, kui ta segaduses on... Sarnast põgenemisrefleksi tunnetan aeg-ajalt ka endas võimust võtvat. Põgenen ebameeldivate tegevuste eest, probleemide eest, iseenda mõtete eest ... sulegedes neid endasse või siis lükates kaugemasse tulevikku. Tänagi on meeletu soov võtta kätte ja minna... näiteks Vormsi saarele:) Otsida hubane peatuspaik, jalutada paljajalu liivas, kusagil kivi otsas istudes pikkamööda kohvi rüübata ja lihtsalt olla. Ja mitte üksi. Tegelikult see on ju nii väike soov... Aga miks ometi on neid "väikseid soove" kõige raskem täita? Inimene leiab alati terve listi edasilükkamatuid toimetusi

Päris ergastav oli täna poole ööni tööd teha. Klappidest tuli...Abba:) Väga sobiv camp taust mittejustniiväga meeldivatele tegevustele, muuseas. Kuidagi helge ja reibas, hoolimata mõningatest minoorsetest nootidest lõppeb kõik enamasti mažoorselt. Üsna pika aja tagant tekkis omalaadne hasart üht süsteemi kirjeldades, üldist analüüsi tehes. Midagi pole teha - infosüsteemid, millega mul kokkupuude olnud, tunduvad esmapilgul kummaliste ja arusaamatutena. Samas peaksid nad mitmete teiste andmebaaside ja süsteemiosadega koostöövõimelised olema. Kui lõpuks puzzle kokku hakkab jooksma - see on äraütlemata hea tunne. Aga eks ma annan endale aru, et taoline töö ammendab end paari aasta pärast. Lihtsalt, väikseid asju ei taha ja suured ehk saavad otsa:) Integreeritud metadata tundub huvipakkuv valdkond olevat... eks näis. Tänases vestluses TB-ga tõdesimegi, et küllap üheks heaolutunde alustalaks ning enesekindlust süstivaks tegevuseks on inimesele tema igapäevane töö. Samas, arvestades Eesti ma

Ei saa ma sellest muusikust eemal oldud. Täna jälle. Imeline heli tekitamise oskus. Vaevalt, et sellist soundi keegi teine Telecasteril suudab tekitada. Lihtsalt ilus.

Uhh, enam-vähem sain ühe milestone`iga ühele poole. Eks varahommikul veel pisut lihvi ning siis järgmise kallale... Muideks, tänu Naisele, Sitemeter`ile ja ühele heale IT-tuttavale sai ka üks mõistatus lahendatud. Olgu Sulle pühendatud üks tore video. Pane kõrvaklapid pähe, silmad kinni ja kuula... Head edaspidist mängulusti soovides;-)

Theo tunnis toimus täna taas üks sündmus esmakordselt: nimelt oli treener tal sadulas ilma kordeta. Sammust mindi traavile ja tehti ära ka suunamuutus. Väikesed kõhklused edasiliikumisel olid, ent ei midagi hullu. Järgmises tunnis , ülehomme proovime taas. Treener õpetas ka ühe uue triki Theole: käskluse peale "Jalg!" esimest jalga ettepoole sirutama (kaapsata ei tohi). See on hea venitus trenni lõpus... hobule pidavat see lõpuks nii külge jääma, et harjubki end niiviisi venitama/lõdvestama pärast trenni. Mozartiga tegin treeneri soovitusel hoopi käekõrval trenni. Kordering tundus talle täna liiga ränk olevat. Paremat jalga ikka väga hoiti...:( Tegin südame kõvaks ja ajasin hobu liikvele. Algul liiguti üsna koperdades, kivide vastu põrgates, ent paari minuti pärast läks samm hulka lahtisemaks ning lõpuks kappasime mõlemad kerges traavis kaasa. Tegime käekõrval vaheldumisi sammu ja traavi. Peamiselt sammu. Suures koplis, kus vähe pöördeid. Lõpus painutasime porgandi abil pis

Kõik targad inimesed on siiski soovitanud Mozarti vastuseisust hoolimata teda liigutada. Kerge, ent võimalikult sage trenn. Koplis jalutamine ja kohatine hullamine ei andvat piisavalt koormust. Hakkan siia põgusalt märkima, kas ja kuidas on arengud... Täna oli teda üsna raske trenniplatsile saada. Kuna ta teab, et minuga nii saab, siis jätkas ta vanamoodi - lihtsalt ei liikunud sammugi niipea, kui teda korderingi suunas talutasin. Püüdsin siis teisiti - kohapealt tagasiasted. Need sooritati nurisemata ja väga korrektselt. Niipea, kui edasi liikuma ärgitasin - kivistunud seis ja irooniline pilk:) Seekord otsustasin järjepidevam olla. Püüdsin stekiga tagantkätt märku anda, samal ajal jalutusrihma ettepoole nõksutades. Ei õnnestunud. Lõpuks tõin kordepiitsa ja puudutasin kandu - liikvele mindi! Ja otse kordeaia suunas. Trennis tegime umbes 10 minutit ainult sammu koos suunamuutustega. Kuna Mozart on väga hästi väljaõpetatud, pole vaja mingit kordenööri. Kõike sooritatakse erakordselt puht