Sahkari talu

Vahest, olude ja sündmuste kokkulangemise tõttu kasvab ängistustunne selliseks, kus sellega toimetulekuks tuleb järgida vaid oma sisemist marsruuti.... Jätta kõik muu ja minna või tulla. Seekordne "hoog" muutis kõiki mu nädalalõpu plaane viimseni ning nii leidsin end reede õhtul hoopis vanaema haualt. Isa sünnipäevaks mõeldud lilled jäid hoopistükis memme kalmule. Vaatlesin mõnd aega kuis langevad vihmapiisad küünlakaitsel särisesid ning igati loomulikuna tundus edasi reisida vanaema koju, Mõisakülla. Majakesest on vaid ahervare järel. Keegi oli kuurialusesse rotveileri valvama pannud (ei tea küll, mida või keda). Algul urises ta mu peale üsna kurjakuulutavalt, ent kui olin teda mõnda aega kiitnud "kui tubli koer ja valvur ta on", siis lubas ta mul vaikuses mõtteid mõlgutada ja pildid klõpsida. Jah, ilma vanaemata on kogu lapsepõlve fluidum põrmu varisenud. Ei tundnud olemasolevaga enam mingit sidet. Liigutas vaid kolmepealine kurgede perekond, kes vanaema aia lähe

Thredahlia räägib postis oma vanaema vaarikatest. Tema kirjeldused tõid elavalt meelde minu vanaema vaarikad, mis riideribaga tugipostide külge köidetult suuri, puhtaid ja suussulavaid marju andsid. Ja mis põnev oli end nende vahele peita ja siis maha kükitades rohelises tihnikus kogu maailma eest varjus olles maitsvaid marju lutsutada... Veetsin lapsena kõik oma suved vanaema juures, Mõisakülas. Teekond sinna tundus minu jaoks ilmatu pikk ja eriti uhke tunne oli siis, kui selle esimest korda iseseisvalt ette võtsin. Mäletan, et palusin bussijuhi käest end vanaema tänava otsas maha lubada (ema oli nii õpetanud) ja kuidas bussijuht kiikas mu kotist paistvat nuku pead ja muheles... Jah, võtsin oma lemmikpupe ikka kaasa:) Siiani mäletan seda eriliselt turvalist ja mõnusat tunnet - vanaema juures ärkamist. Plekist äratuskella tiksumine, imepehme (sulgmadratsiga!) raudnuppudega reformvoodi, lahtine aken kust kostus lindude sädinat, köögist kostuv pliidiraudade kolin ja ninnahoovav pannkoog

Raha palju nagu ratsahobuse sitta.... Tänaseks saan selle kõnekäänuga täiesti elava võrdluse luua. See on suisa uskumatu, kui palju suudavad 2 hobust jääkprodukti tekitada. Novembrist 2006 kuni tänaseni on hakanud talli külje alla kogunema kenake müür. `Väga öko enam pole ja kui ma miskit kardinaalset lähitulevikus (loe: sõnnikuvedu) ette ei võtaks, siis võib tekkida väiksemat sorti ökokatastroofi oht me talupidamisse... Looduses vabalt ringi liikudes selliseid läsusid ei tekiks, risk on n.ö hajutatud kujul. Ent piiratud alal hobuseid pidades on see igapäevane probleem. Ka koplitest tuleks pabulad ära koristada, sest need on heaks pesaks ussalgetele ja samuti on hobu niipalju tark loom, et sõnnikupealset rohtu ei söö... Seega tekkiks järgmiseks aastaks puutumatud mättad. PH kirjutas päev tagasi Palladium Cupi takistussõidust kui kaunist ja glamuursest spordialast.Nõustun kahel käel, seda on iseenesest kõik hobuvõistlused. Pisut kramplik ja mitte väga loomulik liikumisviis hobudele

Vot eile oli tõeliselt piinarikas ja halb päev mu jaoks. Mitte miski äraproovitud vahenditest ei aidanud "mustast august" välja tulla. Olin pahane kogu ilma peale - nii vist öeldakse. Tjah, ei teagi miks taolised nullpäevad tekivad - mitmete põhjuste kokkulangemine? Võib-olla tõesti. Tundsin end ka suisa füüsiliselt halvasti. Lõpuks sain mingisugusegi heaolutunde kätte, olles eelnevalt kella üheksa paiku õhtul mõlemat hobu kordetanud, nendega kaasa sörkinud jne. Seejärel vedasin end esialgu vastutahtmist aeda, vana lehise all oleva kivi peale kükitama. Kuulatasin loodushääli, kusagil kruugutasid sookured... ja hakkas pisut parem küll. Ees on terendamas vaid kohustused, ei midagi toniseerivat...ka täna hommikul ei saa neist tundmusist veel päriselt lahti. Tahaks ära, kusagile kaugele "kus pole meid":) Sellisele tundele järgneb minu puhul tavaliselt pikem Eestist äraolek või elumuutus. Kas tõesti on aeg selleks taaskord küps? Ja muidugi hakkab lähenema rahutukstegev

Bibi ja Juss Olen korduvalt kuulnud kaukaasia lambakoera kohta kasutatavat väljendit "aa, need mõrtsukkoerad!". Mina jällegi väidan, et kõik sõltub inimesepoolsest kasvatusest ja ohtlike situatsioonide ennetamisest ehk siis - vastutustundlikkusest. Kõiki koeri on võimalik vale kasvatusega ära rikkuda ja inimesele ohtlikuks teha. Jah, isegi bolonkat. Chihuahua `d vast päris mitte, aga jah... koer on siiski aretatud hundist ja teatud hetkedel ta ka hundina võib käituda. Kui ta tunneb, et tal puudub karjajuht, näiteks. Või kui temaga ei tegelda. Söötmine/jootmine pole tegelemine. Selle saaks koer ka vabalt looduses elades ise kätte. Tegelemine on jalutuskäigud, treenimine ja suhtlemine. Ajutise ajapuuduse tõttu täidab seda kõike ka teine koer või mõni muu loomake. Koer on sotsiaalne olend. Vaatan, et hommikuse ringkäigu ajal "eksib" Bonham alati kõigepealt jänese aediku juurde - seal nad siis kahekesi tõtt vahivad. Jänes on samuti väga huvitatud - ometi keegi, kes pi

Hoolimata puhkusejärgse töönädala väsimusest võtsin reedesel õhtupoolikul kätte ja sõitsin Pärnusse kontserdile. Väga oleksin tahtnud ka eelmise päeva Elisabethi kirikus toimunut kuulata, ent pidin reedel töö asjus vara asjalik olema - "konna suudlema" nagu üks kodanik kunagi vaimukalt mainis hommikuste mitteniivägameeldivate tegevuste kohta... Kontserdimaja (polnudki varem sattunud!) ise jättis kõrge, ent samas õdusa mulje. Meenutas mulle miskipärast Toronto Roy Thomson Hall`i. Mulje süvenes saali sisenedes - lavataguste istekohtade tõttu. Prooviruumides toimuv pika noodi puhumine pisut kostus saali, aga ilmselt ei takistaks oboehelisid ka parim heliisolatsioon:) Kontserdi kava oli meeletult intrigeeriv. Esimeses pooles tulid ettekandele: Stravinski balleti "Apollon" esimene ja teine pilt, Vivaldi kontsert kahele oboele, keelpillidele ja continuole d-moll, RV 535 solistid Kalev Kuljus ja Hanjafi Tšinkajev (Venemaa) Dirigentideks siis festivali raames toimuva Ne

Ei oskagi nüüd öelda, kas spetsrautus, dr Aiboliti soovitatud liigesteravim, Mari abi liigutamisel või kosutavam toidusedel on põhjuseks asjaolule, et Mozart on vähem kui 2 nädalaga teinud läbi märgatava muudatuse. Keha on läinud pisut ümaramaks, ent eks ta selline kebjakas sportlane ole ja jäägi selleks. Peamine on aga liikumine - kahel järjestikusel päeval on ta kordeaias näidanud selliseid allüüre, mida julgesin küll vast alles paari kuu pärast loota - isegi galopile mindi ja mis peamine - ta ise nautis liikumist. Seda oli kogu ta olekust näha. Ja kondid ei naksu enam üldse! Mariga olime mõlemad imestusest oimetud:) Mulle puges vargsi isegi pisar silmanurka suurest õnnetundest! Aga no abilisega on mul ikka hirmsasti vedanud - ise olen hulgaliselt kindlustunnet juurde saanud ja hobud on märgatavalt arenenud. Tõeline õpetaja! Mari oli võtnud vaevaks mu Haapsalus käimise ajal Mozartile väike duši all käik korraldada - ütles, et uskumatu kui palju tolmu ja kreemide saasta ühest valgest

Täna sain Amazonasest kätte 1988.a kogunenud King Crimson`i ja Yes`i segameeskonna DVD. Olen Wakeman`i soolo juppe seltsinatselt kontserdilt enne ka Youtube`is jooksutanud (algab improvisatsiooniga Madrigali teemadel), seevastu Steve Howe etteastet mitte. Tõttöelda - Howe soolo oligi selle kontsertsalvestuse tipphetk mu jaoks. Ja kohe järgnenud Long Distance Runaround. Imeilus. Pole mingi ime, et "kogunejate" käekiri on siiski väga jessilik. Püüe demonstreerida pärast 1980.a kommertsedu toonud "9012", et tõelise YES`i kujundavad just need inimesed ja need nimed? Kes seda teab.. Igal juhul mahtusid Tallinna lavale taas ära komplekt Anderson_Howe_Squire. Ja Yes`i liikmeskond on vahetanud verd kordades rohkem kui üks kord:) Yes on kordumatu ja segiajamatu. Kui sooloartistina on elegantsi ja intelligentsuse kandja mu meelest David Bowie, siis bändinduses kindlasti Yes. Genesise ja Yes`i viljeldud progressiivrock tekitab sama nimetuse alla koondunud nüüdisaegsete bändid

Kuldne ahhal-tekiin Juba neljapäeval hakkas ja kestab pühapäevani takistusvõistlus Alexela Cup. Läksime Mariga koos juba avamispäeval. Esialgu plaanisin olla küll paar-kolm tundi, ent märkamatult sai sellest ligi kuuetunnine maraton. Mariga koos oli võistlusel ääretult huvitav viibida - ta jagas asjatundlikke kommentaare ja sestap tabasin end peagi detailidesse süvenemast - hobuse ja ratsaniku koostöö, hobu peahoiak, takistusele ajamine jne jne. Loomulikult on taolisel võistlusel esinevate hobude välimus viimsepeale timmitud. Varustus ja hobude n.ö väline disain pole samuti vähetähtsad. Kogu üritus Veskimetsas jättis korralduslikust küljest ülihea mulje. Publikut oli vast pisut hõredalt, aga siiski piisavalt. Mariga jah, saime segamatult hobuste teemal arutleda, vahepeal liitus ka tema kunagine treeningkaaslane ning teemaks taas...hobused. Kapjadest aretuseni. Mari rääkis ka huvitavaid lugusid ahhal-tekiinist, mis on ligi 3000.a vanune hobutõug. Pärineb Turkmenistanist, Karakumi kõrbe

Uskumatu, kuidas mõjutab hobuste "liigutamine" nende suhtumist sinusse. Alates sellest päevast kui Theod ja Mozartit külastab Mari, on loomadega toimunud märgatav pööre. Theo kuuletub kenasti ja võtab kergelt õppust. Kõrvad on tähelepanelikult kikkis ja silmanurgast jälgitakse iga su liigutust. Tema tõttu sai rajatud ka spetsiaalne kordeaed, kuna Mari märkas koheselt, et tal raskusi korderingi väljamõtlemisega. Tegime umbes 10x10 nelinurkse tarastuse ja - kohe teine asi. Loobusime isegi kordepaelast. Paarinädalase harjutamise tulemusena tehakse kenasti häälkäskluse abil nii sammust traavile kui ka traavist galopile üleminekuid, samuti ka suunamuutusi nii sammu kui ka traavi pealt. Trenni kestvus maksimaalselt 20 min. Plaanis on hakata treeningu ajaks tasapisi ka valtrapi ja hiljem sadulat selga sokutama. Siis on järg suuliste käes. Praegu polegi veel Theole suulisi muretsenud, ent järgmisel nädalal püüan selle sobitusringi ette võtta. Mari soovitas kolmelülilisi proovida. Moz