Sahkari talu

Tubasel režiimil viibimise juures on vaid üks hea omadus - lugemine ja omaette olek. Kui pea väga raskeks muutub ja nohune nina lukku läeb, uitan pisut tubades ja tõstan valin järjest uusi raamatuid, millega siis taas voodisse peitu kooserdan... et end parimate paladega kostitada. On raamatuid, milleni kasvatakse - lihtsalt on vaja teatud kogemusi, teadmisi et neid mõista. Vahest haarab mind kahjutunne ja paanika, kui palju on häid teoseid, milleni tahaks jõuda! J.Brodsky Koguja rõõm on üks neist, mille endale ilmumise järel soetasin (Vagabund, 1996), ent mis mulle tollases kontekstis kohati mõistetamatuks jäi. Täna, taas Brodsky`t sirvides, tundub kõik mõistetamatu kokkujooksvat nagu pusle. Ühe olulise mõtte Nobeli kõnest (tõlkinud Piret Lotman) tahan enda jaoks kirja panna: "... Esteetiline valik on alati ilndividuaalne ja esteetilised elamused alati isiklikud. Iga uus esteetiline reaalsus muudab seda kogenud inimese veelgi isikupärasemaks, ja muutudes ajapikku kirjanduslikuks (

Täna on olnud üsna kummaline päev, osalt seetõttu et olen üle hulga aja "korralikult" haige - 31 kraadi õues ja 20 kraadi kliimaseadmes tegid esmaspäevasel Viljandi teekonnal oma töö. Nüüd siis angiin ja üle 38 kraadi palavikku, mistõttu poolest päevast töölt koju ja teki alla. Teine, palju valusam probleem on aga see, et esimest korda 18-aastase kooseksistentsi ajal tunnetasin, et poeg kuritarvitas mu usaldust. Olen terve õhtupoolik vaaginud võimalikke põhjusi, analüüsinud, kus tegin mina vanemana vea... See igivana lapsevanema küsimus, et kuidas olla võimalikult liberaalne nii, et lapsevanema tingimusteta armastus ja usaldus ei muutuks pimedaks . Kuidas aidata, suunata noort inimest nii, et mitte teha temast abitut. Sekkudes sekkumatult... Süda tilgub verd. Näen ta valu, ent ei saa seda võtta, sest olnut enam tegematuks ei tee. Kas on õige läbi valusa kogemuse õppimine? Sest neid ju paratamatult elus tuleb....

... arvas mu sugulane kui pühapäeval hobusid nägi. Mõtlesin, et millest küll selline arvamus, aga jah - enamik hobuseid, keda maal karjas näha võib ongi ju punnkõhukestega tööhobud või suisa raskeveolased. Tavainimene, kes ma ju isegi veel aasta tagasi olin, ei teegi vahet hobuste erinevate tõugude vahel. Ka minu jaoks olid enne hobude tegelema hakkamist olemas valge hobune, tööhobune ja Palladium:) Et siis sellised tõud... Tegelikult tegi mind see hobuse kõhnuse värk algul kergelt õnnetuks. Sest pean oma ponnistusi just söötmise alal väga püüdlikuks. Kui Aibolit käib, uurin ikka hobude konditsiooni kohta ja temalt olen ikka saanud rahustava vastuse, et kõik ok. Aga jah, eks inimestele tunduvad peenikeste jalgade peal seisvad, ~175 cm turjakõrgusega hobud harjumatult kebjakad. Aga selliseks ongi nad aretatatud, et suudaksid mängleva kergusega parkuuridest üle hüpata, manööverdada jne. Raskeveolasega ei kujutaks seda nagu ette, eks ole. Ja rahvaüritustel lapsi ringiratast tiirutavad h

Tegelikult oli ämma külaskäigul ka teine eesmärk - nimelt aitas meheõde naaberkülas organiseerida tantsupidu. Jah, just - majadevahelisel muruväljakul leidis aset juba mitmendat aastat järjest küla tantsupidu, tähistamaks kirikukalendri järgi nelipühi ja lihtsalt - kokkutulemist, - tantsimist. Kõlab sürrealistlikult. Aga tegelikult oli üritus vahva! Rahvariietes memmed, taadid (neid oli küll vaid 2, aga see-eest väga sirgeselgsed), naised, lapsed... ja kõik tantsisid! Tantsud olid väga mitmekülgsed varieerudes reinlendrist, robushkast kuni kunstipärasemateni. Päikseprillid ikka kippusid uduseks minema kohati - nii liigutav oli vaadata tantsulusti, rahavariietesse rüütatuid, valgeid sukkpükse (!) ja väärikust, millega tantse läbi viidi. Üritus vältas umbes tunni jagu ja siis siirduti järvakaldale puljongile/pirukale. Ei mingeid autolahvkasid õlle, longerote ja muu taolisega. Suheldi, naeratati. Helge oli.

Ei mäletagi teist nii kaunist maikuud kui tänavune.... Kuidagi eriliselt õite-, lõhnade- ja linnulaulurohke. Või pole mul enne olnud aega märgata? - Mnjah, ei pea ma ju enam ilmtingimata kella 8 paiku ummikutes rüselema, samas ärkan ikkagi hobuste tõttu üsna vara ja luban endale vähemalt tunnikese värskes õhus olla... Täna tuleb üle hulga aja külla meheema, Kurb, sest esimest korda tuleb ta ilma isata. Kogemata ütlesin hommikul mehele, et "kui ema-isa jõuavad siia, siis..." Niivõrd harjunud olen neid kahte kooslusena nimetama. Aga jah, seekord ja edaspidi ilma temata. Äi oli väga eriline inimene. Kuldne inimene, öeldakse. Tema teadmised loodusest....lindudest, loomadest... väga igatsen tema jutustusi ja teda. Ka teised, kellega tema teed ristusid. Peietel võttis sõna tuntud looduskirjanik, kes meenutas kuidas äi oli talle kinkinud unustamatu hetke, mida ta nimetas rebasekallistuseks . Tegelikkuses tähendas see "nippide kogumit", kuidas rebane inimesega kohtuma

Tumeblondi on otsustanud on blogi sulgeda võõraste pilkude eest. Kahju. Tema postitused andsid ülitervistava laengu, rebides välja argipäeva kontekstist. Siirus ja "trikitamine" vaheldumisi- ehtne blogiilma Piki Pikksukk:) Mõnus oli jälgida kassi-hiire mängu lugejaga manipuleerimisel. Seksisõbrukestest sujuvalt üle tõsiste ja hingekriipivalt õrnade teemadeni. Sellist elegantsi mitmeid kordi päevas oma poliitilisi vaateid serveerivalt ketšupitädilt ei leia.... Aga jah, nüüd ta siis otsustas minna. Mis seal`s ikka - kass sai Sul ju kah kastreeritud. Hääd teed Sul, omapäid kõndiv CatWoman - julge ikka unistada! Täiesti ebaoriginaalselt lohutan end Jeff Beck`iga...:)

Juhtus nii, et paraku ei saa me abikaasaga Genesise kontserdile minna. Kontsert toimub Helsinkis, Olümpia staadionil, 11.juunil. Rohkem infot leiab siit. Huvitatutel palun kontakteeruda aadressil Metsap11ga@hot.ee Täiendatud: NB! Piletid on uued omanikud leidnud ja seetõttu enam mittesaadaval.