Sahkari talu

Tänavune raspeldamine leidis aset 18.aprillil - just vahetult enne mu Hollandisse sõitu:) Ikka päris füüsilist jõudu nõudev töö, mu meelest. Theo aimas koheselt halba, kui Aiboliti koos kohvritega talli sisenemas nägi. Sättis ikka pisut aega taguotsa boksis ette, ent pärast paari tantsusammu soostus ikka vahekäiku tulema. Mõlemad said "tarkuse süstid" nagu Aibolit nimetas ja siis läks lihvimiseks/tasandamiseks lahti. Kui spetsiaalne suu lahtihoidmise "king" suhu torgatud, sain samuti võimaluse hobuse purihammastele pilgu heita. Päris suur masinavärk on see hobuse "sahtel". Suurte rohusööjate rõõmud... Tervis on elukatel hetkel hea. Kogu päev vaid kuivsilol - ja kõik köhimised on kadunud. Tõsi, aga kallis. Eks pean otsima ka alternatiivvariante. Dida soovitas kiigata suuremate rullide poole. Aga kas 2 hobust ikka jaksavad selle ära süüa, või jõuab enne riknema hakata? Ja kust saaks kvaliteetset kuivsilo lisaks Toominga tallile (neil on väiksed rullid)? Kel

Tänase lumise hommikupooliku veetsin tubaselt ja uurisin Ingridi blogis viidatud Firfordi talli suurepärast kodulehekülge. Väga vahvaid videosid oli seal. Meelolukaimad olid üks varsake, kel hobusehaldja ja looduse poolt kaasa antud imepäraseda allüürid. Ja muidugi hobune nimega Zardin - väga kõrgetasemelised esitused - isegi minu diletantlik silm sai sellest aru... Ja üks teine video siin , 1993.a video noorhobuste demonstratsioonilt. Kahjuks või õnneks on minu Theo üsna sarnase käiguga. Ka Theo hakkab teatud kiirusel maapinnalt tagasi põrkuma, esijalad sirgelt ees - justkui kappaks pilvedel:) Ikka mõtlen, et mingi kindla eesmärgiga Theo ju oma kõige raskemast perioodist (2-aastasena) läbi tuli. Kasvõi sellepärast, et mind rõõmustada:)

Juba mitmendat päeva näen, et mõlemad elukad kaabivad aktiivselt maad. Väga entusiastlikult - niiet mulda lendab. Mida nad küll otsivad? Kas on juurikad hetkel sedavõrd nämm kraam? Vitamiine täis ja puha? Kusjuures - Mossu viib kaevamistööd just haige jalaga läbi. Jalaga kraapimine - teadsin seda enne kui peatset põgenemismärki. Näiteks paar päva tagasi, kui tahtsin Theod vietnami salvi auru kotist hingama panna - siis päädis me tants sellega, et väga hoiatavalt kõpsutati esimest jalga vastu põrandat. Noh, eks see vietnami salvi lõhn on üsna tugev ja ebameeldiv. Mul ei õnnestunud selgeks teha, et see aitab:) Aga jah, nüüd on uus märk, et jalg on ilmselt ka midagi kahvli/lusika vahepealset :)

Hobused on haiged-haiged. Köhivad nagu vanad hobused:) Omast arust leidsin põhjuse - elementaarne, nad kumbki ei talu tänavust heina ega kaera. Aga mul ei õnnestu seda kaasale kuidagi selgeks teha... et on hobuseid, kes ei talu heina - õigemini, selles sisalduvat hallitust. See on silmale nähtamatu ja ei pruugi üldse hallituslõhnagi levitada. Sama lugu kaeraga. Kaasa tellis uue laari kaera - et väga odavalt sai. Tulemus - Theo on 2 päeva täiesti audis olnud:( Eile õhtul oli tal nii paha, et pidasin targemaks teda süstida Dexa-fortega, olgugi et vaid 11 päeva eelmisest süstist mööda oli. Suure kraaklemise peale võitlesin välja ka võimaluse hopsidele vaid silo anda ja ei mingit kaera. Eks näis. Muidugi olen masendunud. Aga ükski blue ei kesta igavesti. Õnneks:) Täna rääkisin tuttava hobusekasvatajaga Ruilast ja nii küpses plaan saata mõlemad hopsid poolest maikuust alates kuuajalisse suvekodusse. Märjamaa lähistele. Theo saaks 1 kuu rastastust ja Mozart oleks seltsihobuseks. Ja inimesed,

Just selline aktsioon seoses lume kiire sulamisega talvekoplis toimub. Kevadõhtud on nii sulnid, ent samas piisavalt külmad, et niisama õue passida. Seega - avastasime kaasaga parima retsepti külmetuse vastu ja hea füüsilise vormi tekitamiseks - talvekopli sõnnikust puhastamine. Õnneks on hobudel väljakujunenud lemmik-käimlakohad ja 3 õhtupoolikuga oleme jõudnud suurema sõnniku kokku koristada. Aga seda va kraami on ikka tohutult. Sama imestunud olin esimesel pidamiseaastal . Vürst Volkonski edastas meile kord Frank Zappa sõnumi: "Miljonid kärbsed ei saa eksida - sitt peab olema hea! " Horse shit puhul peab see paika - mu aiatamine on olnud tulemuslikum küll:) Pilt on pärti siit.

Küllap on iga hobustega tegeleja märganud õhinat, millega hobud kevadet aistivad. Mis siis, et vahepeal veel külmakraadid, mis sellest et vahepeal lund tuleb. Hobud tunnevad ilmeksimatult ära, et midagi on õhus. See "miski" paneb neid pööraselt ja lustlikult ringi traavima, erutunult maad kaapima, lumes püherdama ja erutusest võdisevate lihastega kõike ümbritsevat nuuskima. Eile oli just selline õhtupoolik. Viisin poiskad suurde koplisse ja lihtsalt vaatasin nende trallimist. Kükitasin suure kuuse najal, ninaots päikese poole. Kõik muu unus ja vajus tahaplaanile. Sellised hetked on imelised.

Ühel päeval kopeldasime kõik: nii hobud kui ka mina:) Seekord oli mul fotokas ühes. Ajab naeru peale:) Oskan keelt näidata nii... ... ja naa Ma olen vist ikka päris kena hobune? ... ja ma vist hetkel liiga paks? OK, teeme talle ühe ilusa pildi ka - kõrvad joondu ja...!

Täna käis Urmas ja Mozart sai kaduma läinud raua tagasi alla. Kevadises jooksutuhinas tuli üks ära - esijalalt, millel sügisene lõhe välja kasvas. Kuna oli parasjagu õige aeg ka värkimiseks, saidki mõlema hobu kabjad korda. Seoses rautamise/värkimisega oli mul põhjust Theo üle uhkust tunda - kenasti ja ilma pabistamata anti kõiki jalgu, tehti eest ära aste, kui Urmas teise külje poole liikus ja puha. Muidugi elementaarne, ent meil läks selleni aega... Veel augustis/septembris oli tõeline tegu, et ainuüksi kapju puhastada. Nüüd enam mitte:) Mulle väga meeldib Urmase töö. No tõesti - Mozartile on vaja rohkem aega kulutada, sest valge (õigemini beež:)kabjamaterjal on nagu on. Aga pärast tema käike on Mozart oluliselt kõbusama astumisega ja ka raudade valik on sobiv. Järgmine kord siis 2 kuu pärast. Suverauad! Uus ajaarvamine tänu hobudele... Ahjaa, uurisin ka talviste abtsesside võimalikke tekkepõhjuseid - Urmas arvas, et enamasti tekivad vastu jäämügarikke ja külmunud maad ära lüües. Sel

Viisin Theo ja Mozarti eile suurde suvekoplisse. Talvekoplis on nad suhteliselt uimased - peamiselt tukuvad päiksepaistel või on ninapidi heinas/silos. Aeg-ajalt mängime lemmikmängu - kus minu rolliks on kordepiitsaga neil järel kõmpimine ja nende osaks ümber talli kappamine. Vahepeal saan "ringiga pähe" ja siis teen suunamuutuse. Talliümbrus on parim kordering - painded pole liiga järsud ja on ka üks "põnev kitsas tunnel", kust läbikäigul peab ettevaatlik olema - ühel pool on talli nurk ja teisel poolel võrkaed, mille taga utsitab takka Bonham:) Aga jah, suvekoplis sõna otseses mõttes ärgati ellu. Kraabiti ja tuhniti maad, näriti võsas pungi ja võsusid. Theo jooksis läbi võsa, avastas äkki, et on üksi keset lagendikku - hirnatas kõvasti ja tuiskas galopis tagasi. Hüpped, tagant üleslöömised, lumes püherdamised, tohutud galopiringid -kevad tuleb!!! Nagu tavaliselt, pole mul sellistel hetkedel fotokat kaasas, ent - polegi vaja, sest sellist looduse rõõmu on võimatu