Sahkari talu

Tagasilöök pole tingitud mitte Theo suutmatusest või tüdimusest treeningute suhtes, vaid RAO-st. Õhus on hetkel midagi sellist, mis talle ei sobi. Laupäeva hommikul leidsime Theo tugeva hingeldusega boksis seismast. Viisime ta kibekähku koplisse, kus hingeldamine küll taandus, ent väike hingamisraskus siiski jäi püsima. Kahjuks ei saa ma Mozarti pärast Theod õue jätta. Mozart magab pikaliasendis ainult boksis, haigetele õlgadele on ju puhkust vaja... Esmaspäeval tuli drAibolit, vaatas mõlemad üle ja vangutas pead: "Võta üks ja viska teist!..." Santalaager! :) Tuli välja, et ka ta oma hobu emfüseemik, sarnase probleemiga rinda pistnud. Imekombel on hobu elanud 18-aastaseks ja alates 10-ndast eluaastast polevat tal ühtegi haigushoogu olnud. Aibolit soovitas uurida Võrumaal toodetavat spetsiaalselt emfüseemikutele toodetavat ravimtee manustamist. Täna hommikul tegime siiski Theole süsti, sest lõõtsutamine oli tagasi tulnud. Õhtupoolikul, pärast kaera etteandmist, läksin Theod

Kuuldavasti kirgastavad ilmad jätkuvad:) Mida meile, eestimaalastele, siis veel vaja kui päiksesevalgust?! Ja tugev keskklass olla ka juba väljakujunenud räägib Äripäev . Riputan siia ühe lõbusa video (Jon Anderson & Mike Oldfield) nende uudiste taustaks.

Pühapäev... Päikest täis nagu tänane - jah, selliseid pühapäevi on võimatu mitte nautida. Sõitsin kodust välja, mere äärde. Avarus. Tardhelid. Puhastustuli. Aeg möödus märkamatult.

Oeh, kell on juba 15:40 ja poja mobiil on endiselt väljalülitatud... Olen pisut mures ta teemavaliku pärast. Tean, et tema eelistuseks oli hariduse teema, tänaste teemade hulgas oli see küll olemas, ent suur võimalus liiga ühekülgselt kirjutada.... "Harimatusest tulenevad turvariskid" eeldab laia ja faktirohket teemakäsitlust. Minu uskumust mööda peaks ta küll hakkama saama... Ent kerge närv võib loogilist mõtlemist pärssida. Peaasi, et ta ei valinud mõnd "lobevat teemat". Virtuaalsed inimsuhted on just üks selline, mu meelest. Äkki otsustas teemat vahetada poole pealt ja on nüüd ajahädas? Oeh...jube,... närin küüsi. Edit: sain lõpuks pojaga kontakti. Ta kirjutas hoopis 7. teemal - Olla nagu kõik või jääda iseendaks? Väsinud oli ja tahtis rutem seda kõike peast välja saada, asutades end Tartu poole teele. Aga kerget kirjutamistunnet polevat olnud ja tulnud , seda näitas ka asjaolu, et ta kogu ajalimiidi ära kasutas...

Kõnekeel on enamasti vaene. Kui poleks toetavat kehakeelt, ei tahaks vist rääkides enam üldse suhelda ... Enamus inimeste poolt suuliselt väljaöeldu kubiseb klisheedest, kantseliitidest, meedia poolt nämmutatust, kusagilt kuuldust-loetust-kirjutatust... Kõnesse jõuavad üldistused ja pealiskaudsus. Niipalju jääb ütlemata ning varju "ridade vahele". Kuidagi on juhtunud nii, et tunderikkaimad hetked on minuni jõudnud kirjasõnaga. Mäletan siiani esimest armastuskirja, mille oma klassivennalt sain. Koolis, garderoobis, kinga sisse peidetuna:) Esimene reaktsioon - temas ma seda küll poleks uskunud, nii lüüriline ja teistmoodi, kui igapäevane pealiskiht välja oleks lasknud paista... Mäletan ka abikaasa kirju haiglasse, kus poega oodates paar nädalat viibima pidin. Tollase korra järgi külastajaid haiglasse ei lubatud. Paki seest hea-paremaga leidsin alati ka kirjakese humoorikate joonistuste ja emotsionaalsete sõnadega. Kui paha ja kurb oli, lugesin armsaid ridu ja kohe hakkas kergem

Varustus sobis väga hästi, ent külgratsmeid proovime järgmisel korral, olin unustanud vaadata, kuidas need täpselt peale käivad ja seetõttu hindasime need algul liiga pikkadeks, tahtsin neid juba poodi ümbervahetama minna... õnneks taipasin Mailise käest telefonitsi järgi uurida:) Selgus, et need külgratsmed lubavad aga tavapärastest palju suuremat vabadust - seetõttu nad ongi topeltpikkusega, need tuleb hoopis suuliste vahelt pooleks jagades hobuse jalgevahelt sadulavöö külge kinnitada, teine ots aga sadula külge. Teiselt suulise poolelt samuti. Point ongi selles, et pead ei tõmmata karmilt ühte asendisse vaid hobune saab end ka ise painutada ning sobivat lõdvestuasendit otsida. Ja tunni lõpus tegime kohe 3 auringi:) Nüüd teeme peaaegu nädalase pausi - niikaua on Theol aega seedida, mis temaga viimastel treeningutel toimus.

Üsna kipakast valikust hoolimata said ostud siiski sooritatud. Neid Pfiffi valjaid, mida sihtisin, kahjuks enam polnud. Samas hinnaklassis ja kvaliteediga olid saadaval vaid beežikad (550.-). Müüja lohutas, et küllap need ajapikku tumedamaks tõmbuvad. Sobivaid suulisi esmapilgul ei leidnudki. Vähemalt selle hinna ja tegumoega, mis ma suvel Mozartile ostsin. Tahtsin kolmelülilisi oliive. Selliseid oli ainult Sprengeri omi, hinnaga 1350.- Mina olina arvestanud ~600. Mailis muidugi seletas lahti, et need ikkagi õigest metallisulamist ning neid raskem ära kriipida, täksida, mistõttu suuliste eluiga ka pikem. Kuna mul sobivat summat kaasas ei olnud, jäid suulised ostmata. Külgratsmed sain siiski - tumepruunid, nahast ja soodushinnaga 400.- Kuldse Ratsu poodi võib end muidugi täiesti ära unustada - sõrmitseda käsitööna valminud valjaid, uurida sadulaid, lambanahast valtrappe... inimesele mõeldud ratsavarustusest rääkimata... Vabalt võib kümneid tuhandeid hakkama panna. Aga jah... olen otsust

Ohh, emotsioonid on siiani üleval! Mis ma pikalt keerutan - treeningu lõpus lubas Theo treeneri endale esimest korda sadulasse. Täiesti rahulikult seisis - mina julgestasin kõrval, hoides ohelikust kinni:) Kui ta treenerit seljas tundis olevat, vaatas korraks tahapoole, nuusutas ning tegi paar sammu edasi, ent ratsmete tõmbamisele reageeris koheselt seismajäämisega. Kui hobune rahulikult seisis, tuli treener sadulast maha. Kiitsime kui tubli ta on, pingutasime pisut sadulavööd ja proovisime veelkord. Tegime ka väikse sammutiiru. Täiesti rahulik, väike üllatusmörin vaid selga minnes:) Taas jäädi märguande (kerge ratsmete tõmme) peale seisma. "Kuldse ratsu" pood on kahjuks avatud vaid T-R. Mina seda ei teadnud ja seetõttu mul külgratsmeid tänaseks veel hangitud polnud. Traavis hoiab Theo pead üleval ja pingutab seetõttu liigselt seljalihaseid. Proovime esmalt külgratsmeid kaelaasendi fikseerimiseks ja hiljem tõenäoliselt ka chamboni . Homme aga saab Theo endale igatahes oma esi

Kellel hobuinimestel seda poleks... Siin on ühe unistuse täitumise lugu:) Hoolimata sellest, et nad sel, 2006.a võistlusel koolisõidus maailmameistriteks ei tulnud, pole kahtlustki et tegu on väga erakordse hobusega. Igal juhul võitis Blue Horse Matine selle võistluse raames väga paljude südamed. Sport ja rõõm inimesega koostööst käskikäes. Vähemalt oma blogis võin ju järjestada järgmiselt:) ja 2006.a maailmameister:

Theo 6.tund toimus tegelikult juba neljapäeva õhtul, sest alates reedest viibib treener Hannoveri messil. Seekordne trenn toimus treeneri toodud Wintec sadulaga, 31-raamiga. Poiss laskis selle ilma närveldamata selga panna, ka sadulavöö lubati probleemideta kinnitada. Sadul sobis kui valatult. Treener kordetas Theod sadulaga. Oldi väga tubli ja kuulekas. Tõsteti end käskluse peale sammust galopile ja puha. Endiselt kinnistab treener ta pea allaviimist sammus, seisus ja ka traavis. Suunamuutus on oluline. Theole on vasakultpoolt kordetamine harjumatum kui paremalt. Võrdselt peaks mõlemat poolt treenima. Haruldaselt kuulekaks ja koostöövõimeliseks on Theo lühikese ajaga muutunud. Isegi sedavõrd, et täna söandasin trenni ise läbi viia. Kuna endiselt tunnen end treenides pisut ebakindlalt, siis võtsin ette vaid elemendid, mille läbiviimises olin kindel et hakkama saan. Esmalt valjad koos ratsemetega pähe (endiselt päitsete peale). Poiss langetas pea alla ja oli täiesti rahulik. Siis kinnit