Kes istutanud kasvõi ühe puu, pole elanud asjatult , 1

Enne Jaanipäeva tegimegi emaga kauaaegse plaani teoks ja võtsime ette retke tema lapsepõlveradadele.

Ema sündis Sambla talu saunas Mõisaküla lähistel. Kui ta oli 2-aastane, koliti Rinnale, mis asub Läti piiri "vahetus läheduses". Suure talu omanik oli nagu enamik ta saatusekaaslasigi küüditatud, ning uhkest karjamõisast leidsid tööd ja leiba sõjajärgsed hädalised. Nagu mu üksikemast vanaemagi.

Ema polnud kindel, kas tee Rinnale on säilinud. Samuti püüdis ta mälu järgi meenutada, kust talumaad täpselt kulgesid. Üht põllusiili silmitsedes märkaski ta silmpiiril kõrguvaid puid. - Need on Rinna puud... arvas ta neid äratundvat.

Hakkasime ettevaatlikult mööda umbekasvanud teed sõitma ja jõudsimegi pärale. Ema suu läbi hakkasid kõnelema mälestused. Täpselt mäletas ta, kus asus peahoone, kus jääkelder, kus tall, kus laudahooned. "Siit läks majapidamistee ja siit kivitee lehtlasse!". Tasapisi hakkasin ka mina aimama iidsete hoonete piirjooni.

Mõistsin ema mälestuste painet. "Kujuta ette, häärberi elutoas oli juba tollal telefon! Ja klaver! Käisin seda salamisi katsumas...seepärast niiväga tahtsingi, et sa klaverimängu saaksid õppida".

Nüüd ei olnud ses paigas muud kui suured, tõesti ülisuured puud. Vaid Polli mõisas olen selliseid "vanakesi" näinud. Ja lilled: mets- ja võiroosipõõsad. Mõned jasmiinipuhmad. Roheline haud taluhoonetele ja mälestusmärk paljudele inimsaatustele.

Avar maakivi kelder oli ainus rajatis, mis ajahambale vastu pidanud. Tundus heas seisukorras olevat.

Otsisime ka Laatre koolimaja üles, kus ema koolis käis ning kus ta esimesed tööaastad möödusid. Aga sellest edaspidi.