Kurbus

Tean, et loed seda...

Hoolimata sellest, et alati oli olemas võimalus, et läheb nii nagu läks... ei tahtnud ma sellele mõelda.

Nüüd siis niimoodi. Kurb. Tõsiselt kurb.


Kunagi alguses, mainisin Sulle, et ükskõik kuidas elu kulgeb, minu jaoks oled ikka olemas ja oodatud. See kõik loomulikult kehtib. Aga ma ju tean, kuidas see tegelikkuses välja kukub... kohtumised jäävad järjest harvemaks ja harvemaks, lõpuks hääbuvad üldse. Tulevad uued inimesed. Liivakella värk.

Õnneks on mälestused ja teadmine - läksid väga südamesse, kulla Pöial-Liisi:)
Õpetasid mulle palju! Olen väga tänulik Sulle.
Et siis... uks on alati poikvel...ja Bonham ei urisenud ju enam ka üldse:)

Tule ikka. Puhkama ja ilma asju arutama.