Jälle mõõn...

... vohab hetkel mu sisimas. Muudmoodi ei oska toimuvat kirjeldada. Tige olen enda saamatuse, oskuste puudumise ja selle peale, et kõik hetkel untsu kipub minema. Talli poole ei taha vaadatagi... Samas tean, et ei saa ühte ööpäevagi neist eemal oldud.

No ei tule mul veel kõik asjad joont mööda ja vilunult välja ja tulemuseks oli eile see, et Theo mu käest kordel putku pani. Galopeeris mõnuga ja vabanenult ümber Mari ja Mozarti, kes topeltkordet püüdsid teha. Minu kutsetele, juurde tulla, ei reageeritud. Õnneks olin vähemalt niipalju "tark", et olin korde kinnitanud päitsete, mitte valjaste külge... Mari rahustas ja selgitas, milles asi - hobune läks lihtsalt segadusse mu soovide peale. Jah, mõistsin seda isegi. Aga ega see mu masendust leevenda.

Kuna poiss sai maigu suhu, mismoodi oma tahet läbi suruda, tehti täna hommikul koplisse minnes enam-vähem sama trikk - tallist väljudes ja teele minnes lihtsalt tõmmati end teeäärsele rohtu sööma. Lahe! Püüdsin teda liikvele ajada, samal ajal Mozartit kantseldades. Lõpuks ahmisid mõlemad orasheina... ja mina olin täiesti kimbatuses. Abitus ruudus! Lõpuks võtsin Mozarti käekõrvale ja jätsin Theo maha. Koplisse jõudnud, kuulsin selja taga müdinat - Theo oli siiski otsustanud järgi tulla, ent pisut vale rada mööda ja nii jäi ta kiviaia taha lõksu. Üle ei söandatud hüpata, ilmselt polnud ka paanika nii suur. Mossu ju koguaeg nägemisulatuses... Läksin talle siis eraldi järgi, sammuti vägagi siivsalt käekõrval.

Ikkagi...otsustasin end mõneks ajaks pildist taandada. Abikaasa lubas mõnda aega treenimiste assisteerimised üle võtta. Eks tule enda kallal veel tööd teha ning püüda olla rohkem enesekindlam ja oma tegevustes järjepidevam.