Postitused

Kuvatud on kuupäeva mai, 2008 postitused

Maikuu viimane päev

Kujutis
Olin ööpäeva haldjametsas, Pärnumaal... Jajah, pole just jalaga segada taolisi kohti Eestimaal. Hommikul äratas käo kukkumine, igilaas vastu kaikumas. Hoopis teine kõla kui kodumetsa lepikust. Silmade avades nägin kardina ja avatud rõduukse vahelt jõe rahulikku ja aeglast voolu. Üks toonekurg liugles piki jõge, aukartustäratavalt suur oksaraag noka vahel, triivides nooriku juurde, kes posti otsas pesal haudumas. Õhtu veetsin Kersti karjaga tutvudes:) Ühtekokku siis 20 kabjalist - raskeveohobustest kuni eesliteni. Islandi poni, torikad, raskeveomära, kes Naksurist õnnelikult käima peal. Jah... oli keda vaadata ja imetleda. Paljud neist kindlast surmast tagasivõidetud ja paradiisi ehk vabapidamise elulaadi nautimas. Lõkke äärde kogunes kummaline seltskond - lisaks inimestele, 2 kaukaaslast (minu koerte lähisugulased:) ning eeslite paar Hans ja Grete, kes end söögilaua ümber viisakalt üleval pidada püüdsid. Gretel õnnestus see üsna hästi, Hansule seevastu püüdis perenaine lauakombeid õpet

Põgenemine

Kujutis
Kes hobusid koolitanud, teab et peamiselt tegeldakse hobuse põgenemisrefleksi ennetamise ja tähelepanu suunamisega meeldivamale tegevusele. Põgenemisrefleks on niisama vana kui hobune liigina üldse... Looduses elas ta ju saakloomana, kus ainus päästee mõne tugevama isendi käest kiired jalad. Hobuse põgenemisrefleks vallandub, kui surve vabale tahtele läheb liiga tugevaks või siis, kui ta segaduses on... Sarnast põgenemisrefleksi tunnetan aeg-ajalt ka endas võimust võtvat. Põgenen ebameeldivate tegevuste eest, probleemide eest, iseenda mõtete eest ... sulegedes neid endasse või siis lükates kaugemasse tulevikku. Tänagi on meeletu soov võtta kätte ja minna... näiteks Vormsi saarele:) Otsida hubane peatuspaik, jalutada paljajalu liivas, kusagil kivi otsas istudes pikkamööda kohvi rüübata ja lihtsalt olla. Ja mitte üksi. Tegelikult see on ju nii väike soov... Aga miks ometi on neid "väikseid soove" kõige raskem täita? Inimene leiab alati terve listi edasilükkamatuid toimetusi

Nädala süda murtud

Päris ergastav oli täna poole ööni tööd teha. Klappidest tuli...Abba:) Väga sobiv camp taust mittejustniiväga meeldivatele tegevustele, muuseas. Kuidagi helge ja reibas, hoolimata mõningatest minoorsetest nootidest lõppeb kõik enamasti mažoorselt. Üsna pika aja tagant tekkis omalaadne hasart üht süsteemi kirjeldades, üldist analüüsi tehes. Midagi pole teha - infosüsteemid, millega mul kokkupuude olnud, tunduvad esmapilgul kummaliste ja arusaamatutena. Samas peaksid nad mitmete teiste andmebaaside ja süsteemiosadega koostöövõimelised olema. Kui lõpuks puzzle kokku hakkab jooksma - see on äraütlemata hea tunne. Aga eks ma annan endale aru, et taoline töö ammendab end paari aasta pärast. Lihtsalt, väikseid asju ei taha ja suured ehk saavad otsa:) Integreeritud metadata tundub huvipakkuv valdkond olevat... eks näis. Tänases vestluses TB-ga tõdesimegi, et küllap üheks heaolutunde alustalaks ning enesekindlust süstivaks tegevuseks on inimesele tema igapäevane töö. Samas, arvestades Eesti

Jeff Beck (Steve Wonder) Cause We've Ended As Lovers

Ei saa ma sellest muusikust eemal oldud. Täna jälle. Imeline heli tekitamise oskus. Vaevalt, et sellist soundi keegi teine Telecasteril suudab tekitada. Lihtsalt ilus.

Öööö...

Uhh, enam-vähem sain ühe milestone`iga ühele poole. Eks varahommikul veel pisut lihvi ning siis järgmise kallale... Muideks, tänu Naisele, Sitemeter`ile ja ühele heale IT-tuttavale sai ka üks mõistatus lahendatud. Olgu Sulle pühendatud üks tore video. Pane kõrvaklapid pähe, silmad kinni ja kuula... Head edaspidist mängulusti soovides;-)

Liigutamine

Kujutis
Theo tunnis toimus täna taas üks sündmus esmakordselt: nimelt oli treener tal sadulas ilma kordeta. Sammust mindi traavile ja tehti ära ka suunamuutus. Väikesed kõhklused edasiliikumisel olid, ent ei midagi hullu. Järgmises tunnis , ülehomme proovime taas. Treener õpetas ka ühe uue triki Theole: käskluse peale "Jalg!" esimest jalga ettepoole sirutama (kaapsata ei tohi). See on hea venitus trenni lõpus... hobule pidavat see lõpuks nii külge jääma, et harjubki end niiviisi venitama/lõdvestama pärast trenni. Mozartiga tegin treeneri soovitusel hoopi käekõrval trenni. Kordering tundus talle täna liiga ränk olevat. Paremat jalga ikka väga hoiti...:( Tegin südame kõvaks ja ajasin hobu liikvele. Algul liiguti üsna koperdades, kivide vastu põrgates, ent paari minuti pärast läks samm hulka lahtisemaks ning lõpuks kappasime mõlemad kerges traavis kaasa. Tegime käekõrval vaheldumisi sammu ja traavi. Peamiselt sammu. Suures koplis, kus vähe pöördeid. Lõpus painutasime porgandi abil pis

Mozart: 1.katse

Kõik targad inimesed on siiski soovitanud Mozarti vastuseisust hoolimata teda liigutada. Kerge, ent võimalikult sage trenn. Koplis jalutamine ja kohatine hullamine ei andvat piisavalt koormust. Hakkan siia põgusalt märkima, kas ja kuidas on arengud... Täna oli teda üsna raske trenniplatsile saada. Kuna ta teab, et minuga nii saab, siis jätkas ta vanamoodi - lihtsalt ei liikunud sammugi niipea, kui teda korderingi suunas talutasin. Püüdsin siis teisiti - kohapealt tagasiasted. Need sooritati nurisemata ja väga korrektselt. Niipea, kui edasi liikuma ärgitasin - kivistunud seis ja irooniline pilk:) Seekord otsustasin järjepidevam olla. Püüdsin stekiga tagantkätt märku anda, samal ajal jalutusrihma ettepoole nõksutades. Ei õnnestunud. Lõpuks tõin kordepiitsa ja puudutasin kandu - liikvele mindi! Ja otse kordeaia suunas. Trennis tegime umbes 10 minutit ainult sammu koos suunamuutustega. Kuna Mozart on väga hästi väljaõpetatud, pole vaja mingit kordenööri. Kõike sooritatakse erakordselt p

26.05.2008

Võtan hoogu, et alustada ~5-6 t neelavat süsteemikirjeldust. Õnneks terendab ees Aavo näituse avamine õhtul, Controventos. Jätan endale mõned head read tänase kokkuvõtmiseks... (nagu Muhv.Nõudmiseni:) Üürime helerohelise takso ja loovime lauldes läbi lootuste kohiseva lumma. Vahepeal kasvavad katused vesikasvudesse ja me otsustame miljoni miili sügavuse merepõhja asustajaiks. Sinu uimed on uimastavad ja lõbus on su lõpuste võbin. Näkkidel on närbuvate näälikeste hääl. Ükskord tõuseme me taas pinnale. Kas siis astume päikese kätte või võtame päikese kätte? (A.Alliksaar "Kes kompab kuud, peab ahnelt aevastama") ********** Sõnad põletavad huuli. Hullemini kui lõõmavad suudlused. Sõnad, mida ei saa öelda. Sõnad, mida ei saa ütlemata jätta. Vahetame saatused paariks päevakski! Maksan peale, kõik mis mulle kuulub ja mis võinuks kuuluda ja mis minevik tõotas ja mille tulevik täitmata jättis. Näen su ilmest, et sa ei nõustu, nagu võiski arvata... Sa taipad, et iga ilu imbub t

Theo esimene traav

Nädalajagu on treener kinnistanud Theo teadmisi kordel - ikka käskluse peale sammust traavile, traavilt galopile, sammust galopile tõusmist. Selline põhjalikkus on vajalik enne järgmise, raskema etapi juurde asumist. Täna arvas ta, et on käes õige aeg töö jätkamiseks sadulas. Selgaminek oli äärmiselt rahulik, hobu ei teinud ühtegi edasi või tagasiastet. Hoidsin kordet (läbi valjaste) ja tegime sammus 2 ringi koos peatustega. Theo peatus kenasti ratsme märguandele ning reageeris liikuma minemisel säärele. Kui treener teda traavile ergutas, ei kahelnud poiss hetkegi - kohe teadis, mida temalt oodati. Lasin kordet vaikselt järele, lõpuks olin ringi keskel ja seejärel liiguti vaheldumisi sammus ja traavis. Super! Ratsmesurvet kuulates jäädi seisma. Sama rahulikult ja lõdvestunult lubati Karinil jalusest maha hüpata. Ei mingit tõmblemist. Samal ajal saabus seltskond küla tantsupeolt ja oh, kui uhkelt sammuti ja mõnuleti kiituse käes peaga koogutades! Ise olen samuti maha rahunenud. Mul o

Antony and Johnsons Candy says

Jah, ma ikka kuulan teda vahest... Kõik ei meeldi, liiga kriipiv. Aga see lugu on ilus, lihtne ja sügav.

Pealkirjata

Mõned päevad tagasi sammusime Pöial-Liisiga mööda Pirita rannaäärset ning arutlesime....armastuse ja suhete teemal. Huvitav oli teada saada minust täpselt poole noorema naise mõtteid. Peamiselt käis jutt ühiste huvide ja koosveedetava kvaliteetaja ümber. Tean, et kunagi väga ihkasin ja tahtsin, et mul oleks elukaaslasega võimalikult palju ühiseid huvisid ja kokkupuutepunkte. "Ühine huvi" tähendas minu jaoks võimalikult sarnast huvi. Aga inimesed on ju erinevad... näevad, kuulevad ja tõlgendavad samu hetki ja asju erinevalt. Mul isiklikult oli selle tõdemuseni raske jõuda. Mingil määral on minusse sissekodeeritud ohvrimeelsus. Selline et.... püüan õppida, teada saada ja viia end selle tasandini, kus saaks võimalikuks mõistmine. Samas on taoline ohvrimeelsus juba eos omakasupüüdlik. Ma nimelt loodan, et inimene siseneks ka minu maailma. Kui seda ei järgne, masendun ja seostan tulemust kõikse armastuse puudumisega. Mu elus on olnud palju kirge ja kõrgustesse sähvivaid emotsio

Zinaida Messer ja Allium arsinum

Kujutis
Nädalalõpp algas saunaga heade sõprade, Avo ja Pireti seltsis Kolga-Aablas. Olen üsna kehvake saunasõber. Kui, siis üksi ja kapitaalse ettevõtmise korras:) Peamiselt kosmeetiliste protseduuride pärast, mis saunaskäigu kasulikuks muudavad. Laval, mitmekesi leili võttes kipun liiga kauaks kuumuse kätte jääma ja siis tavaliset on heaolutunde asemel paha olla... Avol ja Piretil on seevastu hästi niiske ja mahe leil, saunalava moodustab avara poolringi, kust kerge lahkuda, ilma et higised kehad vastu puutuksid ja leili avatud ukse tõttu maha jahutaks. Mõnus äraolemise tõttu otsustasin siiski veini ja ööbimise kasuks. Õigesti tegin, sest Piretiga hiljem mere ääres, täielikus tuulevaikuses merd silmitsedes, sain hingereahu tagasi. Magasin jutti 10 tundi, Emili saabumise-lahkumise maha. Emili kodu lähedalt sai täna hommikul kaasa korjatud mahlast karulauku (A llium arsinum ). Pireti tomati-kodujuustu-karulaugu salat oli niivõrd maitsev, et otsustasin proovida taime oma metsaalusesse adapteeri

Avameelne kirjutaja vs avameelne lugeja?

Naine sõnastas oma postitusega osaliselt mõtted, mis mind viimastel päevadel kummitanud... Mainin kohe ära, et mul väga heameel lugejate kommentaaride ja kontaktivõtu üle. Alati. Aga see pole eesmärk omaette. Eks igas blogijas ole tilgake grafomaani ja kirjutaksin sellest otseselt sõltumata edasi... Paraku pole mu blogi oma kontseptsioonilt diskussioonile õhutav. Piirdun ju peamiselt oma hetkede üle mõtisklemise/kirjeldamisega, mitte aruteluteemade püstitamisega. Ma tõesti ei tea kõiki oma blogilugejaid ja .... ärge lugege seda upsakuseks... tunne ka otsest vajadust sõnavõttude järele. Küll aga on mul väga põnev, kui keegi peab vajalikuks ühe või teise postituse suhtes arvamust avaldada. Rõõmustan ka väikse märguande või emotikoni üle, mis viitab, kellega tegu. Võtan seda kui austus- või toetusavaldust oma väikselt lugejagrupilt. Teate ju ise, et vahest on blogimine üks igavesti raske "töö":) Teisalt... mõistan ka Naise poolt etteheidetavat. Pisut haakub see aususe temaat

Brayen ja Hugo Boss

Need on hobud, kelle abil tänaseks päevaks Veskimetsas käe valgeks olen saanud:) Noh, vähemalt suudan vahet teha, et nad vääääga erineva traaviga. Sama suur vahe on ka mõjutamisel. Hugo oli ratsmele ja säärele hoopis vastuvõtlikum. Samas oli temaga mul esialgu raskem kergendada - hoopis teine rütm. Tasakaalule muidugi hea tajuda sellist pisut müttavat liikumist, ent täisistakule ma temaga veel pihta ei saanud. Proovisin küll mitu korda, ent ikkagi (-) tõstsin käed liiga üles, (--) ei suutnud ristluud vabalt liikuma saada. Mingi nõks on, aga ma ei saa sellele veel pihta ja istak hakkab ikkagi loksuma. Sel korral proovisin esimest korda ka volte traavis. Õppisin = sain aru, kuidas hobust edasi ajada sääre abil. Samuti pöördeid ja suunamuutusi nii sammus kui traavis. Aga jah, täisistak on mu jaoks ikka endiselt suur ? See, mis Brayen `iga peaaegu välja hakkas tulema, Hugoga ei tulnud:) Viimasest tunnist oli 10 päeva möödas. Samuti olen viimasetel öödel olnud unehädas. Eks see kõik mõ

Hüvastijätt

Mul on alati olnud raske leppida millestki/kellestki ilmajäämisega . Tühjusetunne sõna otsese mõttes materialiseerub. Sellest tulenev kurbus pole mu jaoks "puhastav ja selge tunne". Pigem on tegu valu kristalliseerumise ja sisemise leinaajaga, kus ma endaga midagi "ette ei võta":) Lihtsalt tunnen... võltsoptimism ega teeseldud tugevolemine pole need vahendid, mille abil end kokku lappida. Vot ei ole minus kübetki kristlikku-masohhistlikku ideoloogiat, mille kohaselt kannatused ja valu on midagi moraalset ning puhastavat.Valu on valu. Mu loomaaial on kõik ok praegu:) Vaikin pisut.

Hobuste massaaž

Üks on kindel - nn läbisõidetud õlgadega hobustele massaaž vastunäidustatud pole. Pigem tuleb see siiski kasuks. Mul on veel pisut vara hõisata, Mozart on nüüdseks läbinud kokku 2 seanssi (kokku ilmselt 5 korda), ent väiksed paranemise märgid juba on. Lisaks on Mari aidanud teda peaaegu igapäev liigutada (samm, kerge traav ja isegi pisut galoppi). Tulemuseks on see, et olen taas hakanud FB pulbrit üle päeva andma. Vaatame, ehk pikendan intervalli veelgi. Hobu on hulka aktiivsem, hommikuti boksist väljudes, tõsi küll, ikkagi kange, ent longe on paranenud. Hobuse massaaž on üsna muljetavaldav tegevus. Ülle on (taas!) väga õbluke naisterahvas. Jalgade venitused nõuavad väga head füüsilist vormi, sest aeg-ajalt kipub hobu tasakaalu hoidmiseks inimeselt tuge otsima:) Venitusi ei tohi mingil juhul teha külmalt, eelnevalt lihaskondi läbimasseerimata. Tegelikult ei soovita üldse ise "mudima" hakata. Massöör teeb seda süsteemselt ning asjale teaduslikult lähenedes. No näiteks ainuü

Täna, 20 aastat tagasi...

... oli meie abielu seks ajaks ametlikult registreeritud:) Pilte sellest sündmusest on säilinud vaid üks rariteetne eksemplar. Kui oma skänneri tööle saan, riputan ka siia üles. Igatahes... kleit oli valge ja kuldsete triipudega, sukad valged ja pitsilised ning poolde selga ulatuv loor, mille juuksur meisterlikult mu poisipea külge kinnitas. Kõik vajalikud riided saime septsiaalse talongi ettenäitamisel pruutpaaride poest. Kingad sugulase kaudu "leti alt". "Salamander" firma oli:) Mäletamist mööda oli üsna sarnane ilm nagu täna, pisut jahe, ent päikseline. Ootusärevusele lisaks oli ka muud närveldamist, kui tulevane abikaasa mulle pulmaautoga ZIZ-110 (Stalini auto :P) juuksurisse järgi saabus, avastasime et meil pole sõrmuseid.... Muude asjade korraldamise tuhinas olid need meil sootuks meelest läinud. Noh... kimasime siis esimese kullapoeni ja täiskostümeerituna passisime ka sõrmuseid (õnneks oli ikka saada!). Järgnevad minutid ja tunnid möödusid mingis kummalise

Härrased flöödimängijad

Kujutis
Ei oska seletada "miks", ent meessoost flöödimängijaid on minu jaoks alati visuaalselt efektsemad vaadata kui naissoost...:) Helikvaliteedis või tehnikas ei pruugi olla mingisugust vahet. Tavaliselt polegi. Aga jah - flööti mängiv mees on majesteetlik ja maagiline. Habras ja kapriisne instrument ning meheliku elegantsi sümbioos. Võib-olla on asi kunagi loetud muinasjutus "Imeflööt"? Kes teab... Tunne kinnistus, kui ~20 aastat tagasi tutvusin tänu oma tulevasele abikaasale tõeliste flöödikorüfeedega - Jaan Õun ja Samuel Saulus . Mul on olnud õnn nende mõlemi seltskonnas viibida, kontserte kuulata, peenekoelist huumorit ja omavahelisi tögamisi jälgida. ERSO kuulus duo, kellest räägitakse teatud legende siiani... Laupäevase, Samuel Saulus`ele pühendatud ürituse juhatas sisse EMA õppejõud Tiia Järg. Keeruline on tema kõne edasi anda. Küllap kõik, kel professor Järgiga kokkupuude olnud/on teavad, et igal lausel on oma seos ja tähendus, mis baseeruvad süvateadmistel. Oma

Vihm

Värskus.Värvid.Valu vaibumine.Seen. Ja hobusega hädas olev Robert Plant...:)

Jälle mõõn...

Kujutis
... vohab hetkel mu sisimas. Muudmoodi ei oska toimuvat kirjeldada. Tige olen enda saamatuse, oskuste puudumise ja selle peale, et kõik hetkel untsu kipub minema. Talli poole ei taha vaadatagi... Samas tean, et ei saa ühte ööpäevagi neist eemal oldud. No ei tule mul veel kõik asjad joont mööda ja vilunult välja ja tulemuseks oli eile see, et Theo mu käest kordel putku pani. Galopeeris mõnuga ja vabanenult ümber Mari ja Mozarti, kes topeltkordet püüdsid teha. Minu kutsetele, juurde tulla, ei reageeritud. Õnneks olin vähemalt niipalju "tark", et olin korde kinnitanud päitsete, mitte valjaste külge... Mari rahustas ja selgitas, milles asi - hobune läks lihtsalt segadusse mu soovide peale. Jah, mõistsin seda isegi. Aga ega see mu masendust leevenda. Kuna poiss sai maigu suhu, mismoodi oma tahet läbi suruda, tehti täna hommikul koplisse minnes enam-vähem sama trikk - tallist väljudes ja teele minnes lihtsalt tõmmati end teeäärsele rohtu sööma. Lahe! Püüdsin teda liikvele ajada, sa

Üks päev

Kujutis
Valmistudes tänase päeva katsumusteks, meenus mulle hommikukohvi kõrvale imearmas lapsepõlvemälestus - ....adina-sudina sutka sai, vehver-maare kuperkai, iits-tiits tipentamm, retska!...:) Peaegu et "nägin" end 5-aastase plikatirtsuna ringis seismas, ninaots tolmune, põlved katki ja ootamas, kes uus pimesikk või siis peitusmängu otsija on. Maagika! Kordasin neid sõnu võlutult veel liiklusummikus olles. Ei mingeid halbu uudiseid majanduslangusest, ärritumist vaheletrügijate pärast ja musti mõtteid, et laiemas plaanis toimub ju igapäevane võitlus nappide ressursside pärast nagu põrsad küna ees tõugeldes, et suurema lürpsu saaks tõmmata... Maagilist tunnet pikendas ka põgus hetk muusikapoes, kus Clavinovade vahel istudes kahe keskeale läheneva meesterahva poolt esitatavat M.Kuulbergi flöödiduetti kuulasin, kõrval keemas liiklussõlm (harjutati ühe sündmuse tarbeks). Päeva peale aga fluidum muidugi haihtus... eriti kui rodus ootavaid arveid maksma hakkasin. Praegu aga, aknast pi

Ratsutamine

Viimase kolme nädala jooksul olen enda jaoks avastanud uue liikumisviisi - ratsutamine. Olin varemgi põgusalt hobuse seljas loksunud, ent ratsutamiseks on seda palju nimetada - paar korda Hiiumaal, Kassaris ja paar korda Kurtnas. Kergendatud traavile ei saanudki pihta - ilmselt pingutasin valesid lihaseid ja olin liigselt krambis, rääkimata vähimastki tasakaalutundest - niipea, kui hobu traavile suutsin ajada, hoidsin kas lakast või sadula äärest kinni:) Hakkasin endale juba üsna lootusetu juhtumina tunduma... noh, et pole ratsutamiseks loodud või nii... või äkki liiga vana... Sel kevadel võtsin asja taas käsile. Et proovin siiski veel ja kui ei õnnestu, eks siis näe, kuidas ja kas edasi. Otsustasin seekord eratundide kasuks - tänu tööandjale saan kasutada tasumiseks tervisekaarte. Muidu oleks päris suur põnts rahakotile. Jah, aga vahe on uskumatult suur ja progress samuti. Juba esimeses tunnis suutsin kergendada nii, et ei tundnud mingit vajadust lakast kinni haarata või siis sadul

Ema

Ega ma ole väga suur traditsioonide ja pühade järgija...umbes nii, et täna on tähtis päev, istume kõik koos ümber laua ja tähistame seda. Ei ole ma kuidagi tundlik või kurb, kui naiste- või emadepäev peaks meesperel meelest minema. Küll aga on selle kohapealt tundlik mu ema:) Tema jaoks on olulised taolised väiksed traditsioonid, kokkusaamised. Seetõttu olingi eile õhtul mures ta reaktsiooni pärast - pidin helistama ja teatama, et kahjuks ei saa ma emadepäeval tema juurde sõita. Ema reageeris täiesti mõistvalt:) Ei tabanud ta häälest ühtegi pettumuse nooti. Mu ema on elupõline eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Isegi praegu on tal veel mõned tunnid asendusõpetajana. Õpilasena oli õpetaja lapse staatuses olla kohati vägagi koormav, ent üldiselt olen oma ema üle alati uhke olnud. Tema tarkuse ja analüüsivõime üle eriti. Tänu tema raamatukogule nakatusin juba varases lapsepõlvs lugemispisikuga. Arutlesime, vahest ka vaidlesime loetu üle. Nii õppisingi kirjutatu mõtet tabama, mitte vaid s

Theo_maikuu: ratsmekontakt, lõdvestus

Kujutis
Kahes viimases tunnis on treener püüdnud suurendada ratsmekontakti ja reageerimist ratsme puudutusele (läbi suuliste). Kohati avaneb päris karm vaatepilt - õbluke treener ohjamas Theo-sugust kolakat käekõrval. Hoides ratsmeid sadula kohal ja ise hobusega maa peal samas rütmis kaasa traavimine - see nõuab omajagu füüsilist pingutust. Mina oleks tõenäoliselt pärast esimest 5 sammu hingest kinni:) Igal juhul on tulemus pärast kahte viimast tundi taas silmaga nähtav - pead püütakse järjest enam paigal ja allpool hoida. Täna käis treener taas Theol seljas, püüdes maa peal õpitud ratsmekontakti juurutada - Theo sai kenasti hakkama. Väike sabin tuleb kohati sisse, ent kuna usaldus treeneri vastu on nii suur, rahuneb ta momentaalselt. Tegime korderingis taas 2 ringi sammus ja ratsmesurvega. Sadulasolekust pilte pole (hoidsin kordet), ent tänasest ülejäänud treeningust küll:

Alternatiivmeditsiin hobustele:massaaž

Sel kevadel on Mozarti õlad eriti haiged. Täheldasime seda juba 2 nädalat tagasi, kui ilmnes longe paremas jalas. Sai kutsutud ka Dr Aibolit, kes ütles et ega eriti midagi teha polegi peale pulbri manustamise, soovitas proovida ka massaaži. Selgitas ka üksikasjaliselt selle lihaskonna (abaluu piirkond)iseärasusi. Guugeldasin ja leidsin õlalihaste närvipõletiku (sweeney) kohta päris palju materjali. Kõigis refereeritakse, et parim alternatiivne ravi lisaks FB pulbrile on massaaž ja akupunktuur. Eestis tegeleb hobuste massaažiga Ülle Peets. Saigi kokkulepitud esimene seanss esmaspäevaks. Mu kirjelduste peale oli ta igatahes lootusrikas. Ahjaa, ja ei tohi hobust sellekas ajaks boksi sulgeda - võimalikult palju rahulikku liigutamist (käekõrval sammu) ja kaela venitamist (kummardamine).

Ebaeetiline ettepanek

Midagi pole teha - pean tõdema, et hobud, kelle õnnelik omanik (see on selge ja edasikaebamisele ei kuulu!:) olen, hammustavad mu igakuisest sissetulekust päris suure ampsu. See asjaolu on pannud mind ringi vaata ma lisatöö suhtes. No et hoolimata hobustest ka endale vorst leiva peale jääks:) Kuna mu praeguse tööandja juures on aktsepteeritav lisatöö tegemine tööandjaga kokkuleppel, siis hakkasin ses vallas pisut ringi vaatama. Loomulikult ei tahaks ma teha ükskõik mida... ikka erialast ja pädevusele/kogemusele vastavat. Tänaseks oli kokkulepitud kohtumine x firma esindajaga. Rääkisin oma kogemustest ja oskustest eesmärgil leida osaajaga tööd, konsultandina või nii. Esindaja kuulas viisakalt ja kui lõpetasin, teatas ta et tõenäoliselt saadakse hetkel ise hakkama. Et kui vaja läheb, võtavad ühendust. Noh, tegelikult vist väga ikka ei saa nagu sealsete töötajate käest kuulnud olen.... Aga see selleks, mõistsin et tõneäoliselt pole tal finantse või plaani hetkel lisatööjõudu palgata....

Theo_maikuu: külgratsmed

Kujutis
Esmaspäeva õhtul riputasime Theole külge paar uut varustuselementi. Esmalt proovisime valjad ilma päitsmeteta pähe panna. Sel lasti täiesti rahulikult toimuda. Ka sadulasse ja suhtuti endiselt sallivalt. Uudse asjana kinnitasime korde valjaste külge: viisime kordenööri kõrvade kõrvalt üle teisele poole, et hobune harjuks pisut tugevama survega näo vastas, ratsmed keerasime enne kaela rulli nagu ikka. Pisut aega treener kordetas Theod sellisel meetodil ning seejärel otsustasime proovida külgratsmetega. See oli paras katsumus Theo jaoks, sest külgratsmed nägid välja sellised: Külgratsmete eesmärgiks on õpetada hobusel pead allpool hoidma ning seeläbi suurendada seljalihaste lõdvestamist (kui pea üleval, siis ka lihased pinges). Külgratsmeid on erinevaid ja treeneri sõnul on parimad siiski need, mis ei kinnita hobust jäigalt sadula külge. Nii sõidetakse hobuse kael lihtsalt kangeks. Pildilolevad võimaldavad hobuse pead liigutada, ent kuna üks ratsme pooltest kinnitatakse sadulavöö külge,

Kurbus

Kujutis
Tean, et loed seda... Hoolimata sellest, et alati oli olemas võimalus, et läheb nii nagu läks... ei tahtnud ma sellele mõelda. Nüüd siis niimoodi. Kurb. Tõsiselt kurb. Kunagi alguses, mainisin Sulle, et ükskõik kuidas elu kulgeb, minu jaoks oled ikka olemas ja oodatud. See kõik loomulikult kehtib. Aga ma ju tean, kuidas see tegelikkuses välja kukub... kohtumised jäävad järjest harvemaks ja harvemaks, lõpuks hääbuvad üldse. Tulevad uued inimesed. Liivakella värk. Õnneks on mälestused ja teadmine - läksid väga südamesse, kulla Pöial-Liisi:) Õpetasid mulle palju! Olen väga tänulik Sulle. Et siis... uks on alati poikvel...ja Bonham ei urisenud ju enam ka üldse:) Tule ikka. Puhkama ja ilma asju arutama.

Kõik aias

Kujutis
Tahame suurele koplile heinakasvatamise puhkust anda ja seetõttu oleme viimase nädala jooksul praktiseerinud hobuste lubamist paariks tunniks taluõuele - lihtsalt patt oleks muruniidukiga mahlaseid võililli ja ristikuid pügada. Esimene kord oli Theo jaoks üsna hirmuäratav - ta jäi Mozartist maha, kuna ei julgenud ületada kõnniteekivisid. Müdistas ja kutsus Mossut. Mozart läkski mitu korda talle vastu, ületades kõnniteed ja näidates, et miskit hirmsat pole... Kuidagimoodi saadi sabinast ikka võitu, ent tagasiteel talli oli sama probleem üleval - üle kõnnitee ei tule. Lõpuks leivatükiga meelitades õnnestus hobu siiski aiast välja ja talli saada. Tegime seda mitu korda ja tänaseks päevaks on hirmud täielikult võidetud. Enamgi veel - reede õhtul tulid meile mootorratturhiired ootamatult külla ja neid imeloomi oli vaja suisa elumaja trepile uudistama tulla:) Grillimisajaks sai siiski igale loomale koht kätte näidatud. Kõik on tore kuni sinnamaani, kui ehmatatakse - siis ju vaja põgenemiseks

Koolitus

Kujutis
Eile veetsime koos Mariga pool päeva Keila lähedal asuvas tallis. Teemad: hobuse psühholoogia ja õpetamine ning topeltkorde (näidistund). Lektoriks oli Katia Leutonen. Olin temast ennegi palju head kuulnud, veendusin tema heas metoodikas ja kogemuste pagasis. Kogu kooolitus toimus vabas õhus), talli kõrval, kohaliku talli hobude vahetus lähetuses (neid oli 20 ümber. Talliomaniku sõnul pidavat pärast 20-ndat hobust loendamine sassi minema, no seda ma usun. Igatahes kõik hopsid tundusid õnnelikud, terved ja oma eluga väga rahul olevat. Minu jaoks väärtuslikeim oli esiteks teadassaamine, et oleme Theo koolitusega täiesti õigel teel. Noore õpetamisel ei tohiks kunagi olla ajast kahju ning vajadusel tuleb teamiste kinnistamiseks taas ning taas tagasipöörduda lihtsamate elementide juurde. Teiseks, oli hea teada saada, et hobusel pole mõtet oodata "tänulikku suhtumist" ning inimese valimist oma karja juhiks. Hobune onläbi aegade olnud karjaloom ja saakloom ning kogu ta käitumismuste

Üks muusikapala...

... on läbi mitme aasta olnud mu saatjaks. Nagu hea raamat, mille juurde ikka ja taas tagasi pöördutakse. Ei hakka siinkohal mökitama fraseerimisest ja erakordsest intonatsioonist:) Lihtsalt, selle loo sõnum läbib vaheda noana, rebides lahti armkoe... "Magus valuga lugu", ütles Leelo kunagi kommentaariumis. Täpsemini enam ei saakski.

Üks mehejutt ühelt lemmikkitarristilt...

noja siin on kinnitus eelneva klipi jätkuks:)

Mina 20 aastat hiljem

Hehh, naine andis mulle mõnusa unistamise ainese:) Kes on minust saanud 20 aasta pärast? Loodetavasti üks tõeline Metsamoor, kes elab inimestest eemaletõmubunult kusagil padrikus kogudes ravimtaimi, mõistatades lindude hääli ja loomade kõnet:P Kahtlemata talvitub minuga koos õige mitu penskar-hobust, kellega vahest ettevõtta "väljasõite" metsalagendikele või vee äärde, saatjateks paar kaukaaslast. Kui jumal annab talvitub koos minuga ka mu elustiili ja mind hindav meessõber:) Tõenäoliselt olen oma kuuekümnenda juubeli puhul ära põletanud viimasegi onnikeses leidunud PC või läptopi või PDA. Seega pühendun peamiselt elu jooksul kogunenud raamaatute sirvimisele/lugemisele. Kes teab, ehk leian piisavalt põhjust ka ise miskit paberile jätta. Ainsaks reaalseks sidemeks välismaailmaga on kord nädalas ilmuv ajaleht - see aitab mul püsida nädalarütmis ja tuld hakatada. Aeg-ajalt tabab mind vastupandamatu kihk sõita asustuse keskele, nautida mõnd head muusikateost, käia külas pojal