Soledad


Täna tundsin end vanana. Vaat esimest korda elus!:) Istusin Viru keskuses, Mari kingitus põlvede peal, vahtisin möödasõeluvat rahvast ja tundsin, et olen olen mingist üldisest tempost ja kiirustamisest eemalejääja. Õõnes ja painav hakkas.

Kõike oleks justkui olnud ja üllatusi on ilmselt väga vähe varuks jäänud. Selline tunne siis. Et kui midagi peaks juhtuma, äkkhaigestumise või avarii või mõne muu õnnetusjuhtumi läbi... eks ole ikka igasugu hetki nähtud, kogetud oldud ning karta on, et "elu parimad aastad" vast juba seljataga.

Kas see ongi nüüd siis see lõplik teadmine ja pöördumatu protsess, kus kaotatakse kontakt ümbritsevaga ning pöördutakse enesesse. Sisemine apaatsus. Ma olen näinud sellist "äraolemist" just eakatel inimestel - ilme nagu kuulaks sind, ent tegelikult tunnetad et ta mõtted rändavad omasoodu.

Ja silmad! Tõesti-tõesti, suutsin enne nende sära abil "ümbritseva ära petta". Täna vaatasin oma peegelpilti - kurnatud, väsinud ja tühi pilk... Kas see ongi see, mida nimetatakse "paksu naha kasvatamiseks"? Et omamata emotsioone, suudad olla tugev...aga mille või kelle jaoks? Mõõdad treppe, tänavaid, pead viisakat tête à tête vestlust, sest sulle on lihtsalt kõik nii kuradima ükskõik...

Nuuks, põgenen nüüd talli oma emotsioone üles leidma. Ehk paneb Mozart pea õlale ja nuhutab pisut.... Ehk hakkab parem. Seda vaja, sest ees veel sõit Kolgasse, kus ootamas disaineripere ja kala neljale.

Ja vot see lugu on kohe kindlasti tänase päeva jaoks (sry, TB:)

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Kui Mozart sulle pea õlale paneb, siis räägi talle kõik hingelt ära, tead kui kerge saab, isegi siis kui tema on täiesti tasa.:)
helle ütles …
Nii nukker sissekanne. Usun, et see nukrus ei jää püsivalt su juurde. Loomad on tõesti head kuulajd ja pingete maandajad, olen ma kuulnud ja kogenud.
Anonüümne ütles …
No mida juttu, kulla pingipoolik! Sina ja vana?... No uskumatu! Lausa uskumatu!Mhhh!!!Mul jube kahju, et eile end mujale ära olin lubanud, arvan, et kahekesi oleksime end seal Virus kui kalad vees tundud ja itsitanud täpselt samuti, kui (jeah....) mõned aastad tagasi keskat lõpetades;);););););) Kas passist aastaarvu oled vaadanud? Me oleme ju noored!!! Nüüd hakkab aega jääma ka iseenda jaoks, lapsed inimesteks kasvatatud.Lahe ju?!
Heli ütles …
Nukker sissekanne oli jah... aga kes muu ma oleks, kui mitte inimene, kel oma 0-päevad, eks ole:) Täna hoopis parem tunne.

Mozarti teraapia aitas tõepoolest - toetas tükk aega oma lõuga minu pea peale, lastes end lõuaõnarustest kõhvitseda. Vahepeal võttis õrnalt mu käe oma pehmete mokkade vahelel.Theo samal ajal näksas mu mütsi.

Aga vanadust tuleb ikka, ei läe meist keegi nooremaks;-)
Heli ütles …
Ja muidugi - tänud, kallid blogisõbrad, heade sõnade eest!:)

Kuidas see oligi..:) "hea sõna võidab võõra väe!". Kummaline, ent võrgus taandub sõna "võõras" tõesti - tekib oma sõpruskond, kel ühine teemade ja emotsioonie muster.