Postitused

Kuvatud on kuupäeva detsember, 2007 postitused

Olgu see siis tehtud!

Inspireerituna Sjgellest teen minagi selle aasta viimase sissekande. Homne päev kujuneb üksildasest õhtupoolikust hoolimata üsna kiireks. - ärgates kallistan meest ja soovin talle head aastalõppu, sest lõuna paiku ta mandri-Eestist lahkub:( - seejärel lähen tööle, et ühe andmeallikaga veel tegeleda (no vot on graafikujärgselt veel andmelaadimine aasta viimasel päeval:) - lõuna paiku võtan poja sõbrad linnast peale ja siis sõidan koju, kust Mari ning poeg samuti seltskonnaga liituvad ja seejärel pakun neile küüti Juminda poolsaarele, kus neil vanaasta ärasaatmise pidu - siis tulen tagasi oma loomakeste juurde ning katan neile õhtusöögilaua (äkki jõuan veel metsa kuuseoksi tooma?) - väike plaan on sauna kütta ja teha üks mõnus äraolemine seal - toa poole suundudes kuulan kindlasti oma lemmikmuusikat, läidan küünlad, limpsin pisut konjakit või veini või mullivett, eks näis... Võib-olla teen isegi süüa:) - kindlasti unistan ja püüan salamisi "nõiduda", milline võiks tulev aasta

Üllatus tallipoolelt

Kujutis
Ootasin eile hommikul Tapsat, kes Eestis käimas et "halbade kapjadega" hobusid aidata. Mozart oligi üsna viimse piiri peal - olen täheldanud, et niipea kui kapjade värkimisega viivitada, halveneb ta seisak oluliselt. Ilmselt mõjutavad nö pikad kabjad ta õlalihaseid ja seetõttu ka muutub liikumine ebamugavamaks. Niisiis, kuna ma ei teadnud täpselt, mis kell hommikul Tapsa meile jõuab, jätsin pärast sööda andmist talli, ise lugesin toas. Võimalik, et korraks ka suigatasin, sest öö oli lühikeseks jäänud Kaja ja Jaagu külaskäigu tõttu:) Umbes 13 paiku suundusin talli, et lasen hobud siiski koplisse - ja mis ma näen! kabjaviilud juba hunnikusse pühitud. Mozarti reibas olek lasi samuti oletada, et Tapsa juba spetsialist käega tast üle käinud:) Talveraudadele oli lisaks ka krihvid allakruvitud! Aga põhiline on tõepoolest hobu absoluutselt teine olek - kohe silmnähtavalt erksam oli:) Kuna värkimise, koputamise tulemusena võivad kabjad siiski ööpäeva jooksul pisut hellad olla, siis l

Yes_Tormato_Madrigal

See lugu on mulle kuidagi eriliselt armas. Hümn.Ilma liialdamata - olen kuulanud seda oma sada korda küll.Juba esimene salm ajab mind peast suhteliselt segi:) I will be there said my friend of a distant life Covered in greens of a golden age, set in stone Follow me "he sounded of dreams supreme" follow me Drifting within the glow and the after-glow of the eve.... Video leidsin tuubist aastaid hiljem ja heameel oli tõdeda, et ka Margus polnud seda varem näinud! Niisiis, kallid Jon_Jes_J.... jne mehed - see on kahtlemata teie lugu...:)

Üks aasta hakkab ümber saama...

Kujutis
Eks peale Jõulusid saabub ikka väike kokkuvõtete tegemise aeg. Lõppevat aastat veel napilt nädala jagu. Imelik, aga alati valdab mind tunne, et "järgmise aastani" pikk-pikk aeg ning küll jõuab veel jõuda sõprade juurde, vanemate juurde, kontserdile, metsa mõtteid mõlgutama... Aga jah, kuidagi ootamatult "viimne päev" saabub. Milline on olnud minu 2007? Jätkuvalt keeruline aeg sisemiste otsingute valguses. See, mis sai alguse 2005 Kanadast tagasi pöördudes, jätkub... ent õnneks enam mitte nii ekstreemsetes värvides. Isiklikus elus keeruline, valgusega(?) tunneli lõpus. Inimesi olen hakanud taas armastama ja hoidma. Küll diskreetselt,distantsi hoides, aga siiski. Mõned on mu ellu juurde tulnud, mõned lahkunud igaveseks... Surma olemusest sain aimu. Muidugi on mahtunud aastasse palju väikeseid argipäevarõõme ja samapalju ka rahulolemtatust enda ja teistega. Kummaline, aga teatud eas lähevad kõik asjad kuidagi balanssi... niimoodi, et kõik kuidagi iseenesest kujuneb lau

Inimeste pärlikee

Olen Tartus Dorpati hotellis. Mõnulen üksinduse, isikliku päevakava ja aknast paistva Emajõe vaate käes. Aastalõpu tõmblused on tekitanud taas tungiva vajaduse kõigest pisut eemal olla ning oma mõtteid korrastada - mis saab olla parimaks paigaks kui jõuluehtes Tartu! Eile, TB-ga mööda jõekallast ning tuledes helklevat linna jalutades, voolas rahu ja tasakaal minusse tasapisi tagasi. Külastasime üsna äraspidist kohta - Genialistide klubi , kus Orelipoisid esitlesid oma uut plaati (ei ole nii head absurdihuumorit tükil ajal kohanud... näiteks lugu Kidravõim pluss täiesti kreisi backround - ohohhhoo:). Selline nihkesolek, mis ses asutuses nii ajas kui ruumis toimus, oli parim valik, pööramaks mu tagurpidiolek taas "õigesse" rütmi. Pöörane koht!:) Pole just palju inimesi, keda sellistel hetkedel enda ligidusse tahan lasta...ent jah, kuidagi hea ja turvaline hakkas. Tänud veelkord! Pealkiri ongi inspireeritud TB poolt demonstreeritud pärlikeest, millesse kuuldavasti lükitud aa

Rocking Girls

Sattusin tuubis kolistades ühe kunagise "projekti" peale. Shakira on siin eriti võluv...:) Edit: kahjuks polnud Cheri, Celine Dioni jne muuvi enam saadaval ja asendasin selle Shakira väljavõttega. See on muidugi nael omaette.

Hobud 18.12.2007

Kujutis
Läinud laupäeval seadsid Mari ja poeg sammud metsa - kuuseoksi tooma. Mari soovitusel sidusin need boksivarbade külge. Niimoodi tehtavat vahetult enne 26.detsembrit, mis olla kõikide hobude pühaku, Tapanipäev. Enne okste paigutamist harjasin boksiseinad ja aknaääred tolmust puhtaks. Mõnus puhtuse ja kuuseokste lõhn sai talli! Poisid tegid suured silmad, kui õhtul oma kambritesse pugesid. Nagu rohelisse koopasse. Tea, kas see on Tapanipäeva kombestikukohane käitumine, ent täna õhtuks pole alles enam kuuseoksa rootsugi. Mozart ja Theo pistsid kõik kinni:) Ju siis saadi vajalikke vitamiine kasvudest. Samal põhjusel ei taha ka mu metsaäärne kuusehekk eriti jõudsalt kasvada... kitsemammal ja papal on tänavu 2 talle, eks käiakse kuusekeste päid kärpimas. Ka hobusid endid tabanud meeletu ehtimismaania. Mozart ilmselt pole rahul raudjate laikude arvukusega kehal ning niipea kui maapind taas sulanud, alustas ta ulatuslike poris püherdamissessioonidega. Ainus viis tema valge värvi taastamiseks o

Porcupine Tree

Tänu pojale leidsin selle bändi. Viimastel nädalatel on hommikuti plaadimasinas Fear of a Blank Planet ja NIL Recurring mänginud. Tegelikult olen ka loomulikult varem PT-d kuulanud. Progemuusika (eriti psühhedeelikute!) austajatele jäävad nad kahtlemata silma/kõrva. Muidugi on äratuntavaid pinkfloydilikke elemente, ent siiski on nad piisavalt oma käekirjaga ja avastamis- ning kuulamisrõõmu jätkub küllaga. NIL Recurring`ut austab oma soundscapinguga ka vanameister Robert Fripp , väga põnev helide värvispekter tekib helimaastikelt metalile üleminekul ja vastupidi. Igal juhul jah, pole mõnda aega nii raputavat ja üllatavat kuulanud. Margus, mu meelest on nimetatud plaadimaterjalil (NIL Recurring) ka vastus Su väitele, et kitarr on vähese väljendusrikkusega instrument ning praktiliselt iga süntesaator võib selle soundi "üle mängida";-) Ja muidugi pole vähetähtis sõnum, mida 21.saj progemuusikud PT-s kannavad... reaalsusest irreaalsusesse kaduv matrixi põlvkond. Lisaks PT vaimse

Müstika

Kujutis
Jõuluimed toimivad ka talli poolel... Nimelt, juba mitmel hommikul talli sisenedes avastame, et Theo on end järjekindlalt lahtiriietanud:) Jätan öösiti siseukse lahti, et õhk liiguks ja poistel "kopsud lahti" oleks. Öökülmade tõttu olen neid tallimantlitesse pakkinud. Mozartil püsib kaadervärk kenasti seljas, ent Theo jah - mitmel hommikul tuli ta tervitama niimoodi, et mantel oli kaelas nagu põll:) Kuidas tal see õnnestub - pole suutnud väljanuputada. Algselt kahtlustasin, et asi on tekis - Eskadroni fliis, millel kinnitused vaid saba all ja rinnaku ees. Kõhu all kinnitused puudusid. Aga ikkagi - mismoodi saab ta teki iseseisvalt sabaalusest kinnitusest eemaldada? Kusjuures kinniti on endiselt suletud... kuidagimoodi ülepea, ilmselt. Neljapäeval seadsin sammud Peterburi mnt kauplusesse ja rääkisin probleemist. Mailis sõnas, et tegelikult pole fliisid üldse üleöö seljas hoidmiseks head: võtavad saepuru külge, juhul kui hobu pikali kavatseb visata ja ei hinga korralikult niisk

Lõunasöök kahele

Reedel, tööasjadesse süvenenuna, sain ootamatu telefonikõne mehelt, kutsega lõunasöögile. Rõõmustasin meeletult, sest esiteks olin materjalidest läbipuurimisest suht väsinud ning teiseks, pole just sage nähtus sellist kutset saada... Mis teha, meie töögraafikud ei lase just sagedasti teineteise seltsi nautida... Läksime sinna , võluv koht juba interjöörilt. Sobib just lõunatamiseks mu meelest, kuna on päevaselt asine ja hoiab meeles, et pead veel päevatoimetuste juurde tagasi pöörduma. Algul häiris meid pisut administraatori soovitatud einestamise asukoht, mis oli lärmakate muulaste vahetus naabruses, kes häälekalt arutlesid, kuskohas ja millal "jolku" teha ning lõhestasid aeg-ajalt sumedat jazz-muusikat hüüatustega "pojehhali"...:) Aga noh, püüdsime asjast üle olla ja süüvisime menüüsse ja oma juttudesse. Valik oli järgmine: eelroaks kuningkrabi mousse punases pestos marineeritud artishokiõite, musta aioli ja peterselli - küüslaugu jusiga põhiroaks g rillitud veise

Minu inimesed

Ikka mitmeid-setmeid aastaid olen püüdnud enda ümber leida inimesi-mõttekaaslasi, hingesugulasi. Mingil ajajärgul isegi suisa paaniliselt, tunnistan. Jah, püüdsin neid leida töökaaslaste, juhuslikest seltskondadest, põgusatest kokkupuudetest. Otsinguisse oli tahtmatult kaasatud mu abikaasa, kes märgates mu piinlemist, püüdis mind tutvustada "vot just sinu tüüpi inimestega". Ei ütleks, et taoline "paaritamine" just viljakas oli. Miks mul selline "inimeste põud" oli, tean vägagi hästi... - sõprussuhe, mis ületas perekondliku taluvuspiiri. Kui ikka sõbrale pühendada oluliselt rohkem aega, kui perekonnale, siis varem või hiljem kusagilt käriseb. Mina ilmselt teistmoodi sõbrustada tollal ei osanud. Olin siis pealt kahekümne. Kiindusin, sõltusin, usaldasin, armastasin oma sõpra kogu hingest. Kui põnevaid ja uskumatuid seiku me koos läbi elasime!! Siiani kisub suu muigvele. Ületamatud mälestused... Ja kuidas me ka pole püüdnud "pealiskaudsemalt" suheld

Kodu

Olen alati teadnud, et kodutunnet ei tee uhke majapidamine, vaid inimesed, kes ühe katuse alla kogunenud. See äratundmine tuli üpris vara, eelkõige seetõttu, et meil väga kaua oma isiklikku ulualust materiaalsel kujul ei omanud - mu väikse perekonna nimel vast omalaadne rekord - oleme Tallinna linnas ja ümbruses kokku kolinud ~15 korda...:) Meenub üks jõuluõhtu, poeg oli meil pisut üle aasta vana ja elasime tollal kingsepa töökojast koduks kohandatud korteris Pelgulinna piiril - selline kööktuba, kus kemps koridoris. Toanurk kippus talvel ikka vägisi jäässe minema. Korterinaabriteks olid kinnipidamiskohast äsja vabanenud naisterahvas (hästi abivalmis ja tore!) ja paarike, kel kombeks nädalavahetuseti nina umbe tõmmata. Jooming tipnes tavaliselt sellega, et mees tuli mingil ajal kemmergusse ja naine teda enam korterisse tagasi ei lasknud:D Mees karjus siis koleda häälega "Ubjuuuuu,..." ja hakkas kirvega ust maha lööma kuni ülaltkorruse vanapaar (neil oli telefon!), miilitsa ku

Värvilised emotsioonid: Aili Vint

Kahjuks ei näinud kogu Tähelaeva saadet, ent see vast polegi oluline. Peamine, mis minu jaoks kõlama jäi, oli Aili Vindi poolt sõnastatud mõte, et inimesed suruvad oma emotsioone raamidesse, kus värvid must-valgel kujul. Rohkem värvilisi emotsioone! - kõlas ta soovitus. Niisiis, see "paksu naha kasvatamise" teema taas. Vot pole ikkagi minu tee, see allasurutud emotsioonide elu. Tuleb ikkagi julgeda tunda, kui miskit vapustavalt head või vapustavalt halba...ja suuta tundmusi kogeda erinevas värvigammas. Ahjaa, väga hea väljendi vedas Aili veel päevavalgele: "...aastaid istume auto süles...". Jah, see näiline turva- ja heaolutunne ning sisemine rahulolematus, paistab paljudes kaugele-kaugele. Kes oskab vaadata. Ja paraku pean tunnistama, et ka minagi aeg-ajalt end "näilisuse" virvarri ära kaotan... Meenub Aili Vindi kohta ammu-ammu kusagilt naistekast loetu. Nimelt, rajas ta vanaema staatusesse jõudnuna, oma koduaeda päikseringi , mis tähendas taluhoovi rin

Soledad

Kujutis
Täna tundsin end vanana. Vaat esimest korda elus!:) Istusin Viru keskuses, Mari kingitus põlvede peal, vahtisin möödasõeluvat rahvast ja tundsin, et olen olen mingist üldisest tempost ja kiirustamisest eemalejääja. Õõnes ja painav hakkas. Kõike oleks justkui olnud ja üllatusi on ilmselt väga vähe varuks jäänud. Selline tunne siis. Et kui midagi peaks juhtuma, äkkhaigestumise või avarii või mõne muu õnnetusjuhtumi läbi... eks ole ikka igasugu hetki nähtud, kogetud oldud ning karta on, et "elu parimad aastad" vast juba seljataga. Kas see ongi nüüd siis see lõplik teadmine ja pöördumatu protsess, kus kaotatakse kontakt ümbritsevaga ning pöördutakse enesesse. Sisemine apaatsus. Ma olen näinud sellist "äraolemist" just eakatel inimestel - ilme nagu kuulaks sind, ent tegelikult tunnetad et ta mõtted rändavad omasoodu. Ja silmad! Tõesti-tõesti, suutsin enne nende sära abil "ümbritseva ära petta". Täna vaatasin oma peegelpilti - kurnatud, väsinud ja tühi pilk... K

Pliita

Kujutis
Tõttöelda ei kujutagi maaelu ette ilma korraliku pliitata. Nimme ütlen "pliita", sest vaid nii saan selle sõna soojust täiega nautida. Sõnade friik nagu ma olen:) Pliita oli olemas ka mu vanaemal - selline erinevate potisuuruste rõngastega, mida siis anuma tulega otsese kokkupuute saamiseks eemaldati spetsiaalse hargiga. See pliidirõngaste kolin on kahtlemata nostalgiline...eriti suvehommikud ja kolinaga kaasneva pannkoogilõhn. Niisiis, olgugi et remondi käigus sai vana pliita ja soemüür väljalõhutud ning vaagisime igasugu "põnevaid" küttesüsteeme, sai otsustavaks ikkagi keskkütte sisseseadmise hind ja aja- ja närvikulu x-ehitusmmeeste talumisel. Väike arvutus näitas ka, et meie eluajal taoline investeering ära ei tasu.... ja pärast meid tulgu või veeuputus, eks ole:) Tuligi pottsepp Andrus ja tegi meile pliita koos uue soemüüriga. Õige valik! Eks paar nädalat tegelesime vaikselt sissekütmisega , et pliidi vuugid mitte kuumusest lõhki ei praguneks ja 10 ämbritäit

Interneedus

Niih, juhendite skoop tähtaegselt täidetud! Reedel andsin vanas töökohas (nüüd juba!) maiboksi sisu ja failid tööasjadega üle, samuti tühjendasin tööarvuti. Ainus, mis tööalaselt veel seob, on rahalaevukese üle purjetamine juhendite eest ning siis... finito . Oma tiimiga tahaksin kindlasti veel kohtuda, plaanin enda juures väikse sauna- veini-kringli õhtu teha, et ilus punkt panna. Reedel lihtsalt ei jõudnud, sest käisin ka uues töökohas, viisin tööle vormistamiseks vajalikud dokumendid ning sain vastu parklakaardi ja töötõendi ruumides liikumiseks. Ja raamatu sain kui uuele tööletulijale! Mis ma ütlen - kuidagi eriliselt elevil tunnen end hetkel... Esiteks, väga tähelepanelik ja asjalik oli suhtumine personaliosakonna poolt - kõik dokumendid ja avaldused said vormistatud kiiresti. Samuti leppisime uute kolleegidega väikse koosolemise kokku esmaspäeva hommikuks, kus siis aastalõpu tegevused paika paneme. Sõnaga, olen väga põnevil. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nimelt, avasta