Hobuse huumor

Susserdasin õhtupoolikul arvutis tööasju, kui telefon helises. Esimene reaktsioon, ilmselt tulise koosoleku järelkajad, ei pidanud paika. Hoopis mees helistas tallist.



- Tule appi!
- Mis juhtus?
- Hobused panid mind luku taha...
- ????
- Jah, riiv on väljastpoolt ees ja ma ei saa välja!

Läksin - ja nii tõesti oligi:) Kuna hobud olid täna väikses talliümbruse koplis, siis konutasid nad inimtegevuse järel oodates (kuniks bokse tehti ja sööta pandi) talliukse taga...ju siis hakkas igav ja oli vaja peadpidi ukse kallal askeldada... kuni mingil ajal õnnestus riiviga ühele poole saada.

Jälle targem! Järelikult peaks tallis askeldades ikka igaks juhuks telefon kaasas olema. Mine tea, mis järgmine kord välja mõeldakse:)

Aga muidu tunnevad nad hetkel end üsna hästi - Mozart seisab oluliselt paremini kui näiteks kevadel. Samm on vaba ja liigesed naksuvad samuti vähem. Theo aga on end lihtsalt paksukeseks nosinud. Hingamishäired on praktiliselt kadunud. Öösiti uks lahti, tallitekid seljas.

Kommentaarid

Liana ütles …
Mis siis saanud oleks, kui tal telefoni poleks olnud? Millal sa vaatama oleksid läinud?:)
Heli ütles …
Noh, tegelikult on meil teine väljapääs kah olemas tallist, aga see nõuab pisut akrobaatikat ja hüppeid...eks ta teadis, et ma kodus ja saan päästearmeed mängida:)

Aga kui seda teist võimalust poleks olnud, siis eks telefoni abil oleks saanud ka mõne sõbra või sugulase või... jõuluvana kutsuda - kaugel see jõuluaegki;-)
Liana ütles …
:) Vastasin oma blogis Lõvipoja küsimusele.
Ma pole vist seda öelnud, kui armsad on laigulised hobused:)