Ilusad asjad: sõrmus

Asjadekultust on viimastel aastatel järjest enam ja enam materdatud, vastukaaluks tarbimishullusele. Mine tea, ehk lähen vooluga kaasa, olles mõne aja pärast veendunud asjade vastane ning pean silti "Ilusad asjad" mõttetuks väikekodanlikuks ja sentimentaalseks pahnaks. Aga hetkel jah, eks elu jooksul ole end ümbritsetud mõningate asjakestega, milles igaühes hõõgumas mälestus... kuni lõhnade ja häälteni välja. Sestap tekitangi blogisse uue teemade alajaotuse - leian et sinna koondatavad asjakesed märkimist väärt.

Pildilolev sõrmus on mu vanemate soovikohaselt ostetud Horvaatiast. Kui lõpetasin ülikooli, andsid vanemad mulle üle ümbriku palvega, et kingiksin endale sõrmuse. Tõttöelda pole ma just suur ehete austaja, aga kuidas sa ikka vanemate soovile vastu hakkad:) Niisiis, jalutasin mööda Dubrovniku vanalinna ja imetlesin poleeritud tänakive, kitsaid tänavaid koos hubaste äridega ning äkitselt paelus mind ühe juveelipoe vaateaknal just seesama sõrmus. Äravahetamiseni sarnane vanaemalt päritud sõrmusega, vaid teemantikillud ümber opaali puudusid. Vanaema sõrmusest olin aastaid tagasi õnnetult ilma jäänud ja kohe küpseski otsus - pean selle sõrmuse saama. Õnneks oli ka sobiv number olemas ning nüüd ta aeg-ajalt mu sõrme kaunistab ja meeli valgustab. Jah, justnimelt valgustab, sest opaali erilihvimise tulemusena murrab kivi valgust ning tuletab meelde tõdemust, et mõningatel asjadel ja sündmustel on kombeks ise su juurde tulla. Siis kui aeg on küps.











Kommentaarid

arni.alandi ütles …
Muuseas, Kaplinski peab lembust tõeliselt väärtuslike esemete, püsiesemete, vastu tarbimiskultuse vastandiks. Sama mõtet on väljendanud veel õige mitu filosoofi. Idee siis selles, et tõelise meistritööna sündinud püsiese peab vastu inimpõlvi, ei vanane füüsiliselt ega moraalselt, seega pärandub põlvest põlve ja ei vaja väljavahetamist. Tarbimiskultus on enamasti suunatud just lühikese elueaga toodete tarbimisele. Selliste, mis nii lagunevad ruttu ära, kui ka lähevad kiiresti moest, et aga teha ruumi uusile samasugusile.

Seega võib öelda, et tõeline asjagurmaan, meistritööde armastaja, on tarbimishullu vastand. Sinna Kaplinski rõhubki ja pole vist vaja lisada, et olen temaga siinkohal täiesti nõus:)

Kusjuures, sõrmus näikse tõepoolest väga ilus olevat.
Heli ütles …
Mnjaa, kui mõtlema hakata, siis on ju olemas näiteks Aino Talvi sõrmus, mis näitlejatarilt näitlejatarile kandub. Omalaadne reliikvia siis, millele lisandub erilise staatuse aura...
Anonüümne ütles …
(kas pole ehk nii, et ehted väljendavad energiat, olles teinekord vihjeks tulevale või tehtud otsuse kinnituseks?

kui palju on meil ehteid varasematest suhetest? minu sõrmest, kaela ja käe ümbert on vaikselt voolanud ära kõik, mis tulnud lõpetatud olukordadest. vabastav tunne.)

aitäh selle blogisissekande eest, need mõtted on mullegi olulised.
Heli ütles …
Leelo, hakkasin mõtlema ehete seostele näiteks kinkijaga. Tõepoolest peab paika Sinu poolt nimetatud "vaikne äravoolamine". Mul on mitmeid sõrmuseid, võrusid, mis vaikselt oma karbis lebavad. Vahest vaatan neid, ent ei tunne soovi neid taaskanda. Ja seda tehes tunnen end kuidagi ebamugavalt...