Live`i võlu

Päevakorda on taas kerkinud live`i külastamine. Arena Jäähallis polegi veel õnnestunud kedagi kuulamas käia.... Dream Theatre mitmed lood ja bändi enda aura aga kutsuvad, tahaks hirmsasti teada saada, kuidas nad "otse" kostuvavad.

Mõtisklesin, et mis see on, mis paneb inimesi elavat esitust kuulama minema. Sound kahtlemata mitte, sest reeglina on stuudios salvestatu parema helikvaliteediga. Pigem on see aus ja vahetu kontakt, mida otsima minnakse. Kas iidolid on suutelised oma loomingut samahästi ka otse lavalaudadelt end kuulajate kõrva ja südameni esitama? Jäähalli ja staadionilaadsete kontsertide suhtes olen pisut skeptiline. Miks? Sest nende seas on sageli palju "juhuslikku" publikut. Eriti Eestis. Nii oli Eestis näiteks Yes`i kontserdiga Saku Suurhallist, kus paljud polnud tulnud mitte ansamblit, vaid Saku Suurhalli kaema... Aga publiku teadlikkus on taoliste kolossaalsete ürituste puhul hädavajalik komponent, vaid teadliku publikuga koostöös saab tekkida asendamatu sünergia, mis teeb livest live.

Vastupidiselt abikaasale ja ta muusikust sõpradele, meeldib mul livel olla võimalikult "ees". Osalt seetõttu, et tahaksin oma lemmikutele võimalikult lähedal olla ja näha laval toimuvaid nüansse. Teisalt just publiku tõttu... esireas seisjad/fännid kuulavad kontserti siira andumusega, süvenenult, vahetult reageerides... ning moodustavad sedasi "monoliitse klanni". Pole tuldud välja inimesi vahtima või ennast näitama, vaid mingit laadi austust ja toetust avaldama muusikutele, kes oma loominguga meelierutavaid hetki pakkunud...

Tibu reisib homme Jerry Lee Lewise kontserdile. Hea võimalus hiljem uurida, mida tunneb tema ja temasugused, kohtudes muusikaliselt inimesega, kes mõjutanud kogu tema elu ning loomingut. Jumala puudutus?