Blogimisest

Viimasel ajal on blogtrees hakanud silma postitused teemadel keda loen, miks loen jne. Samuti arutletakse, et miks see või teine oma postitused parooliga kaitsnud.
Blogimise mõte vähemalt minu jaoks seisneb just selles avalikus omas (?) ruumis, kus autor kirjutab ja teda lugeda tahtvad loevad. Lihtne, eks ole. Panin küsimärgi sõna "oma" järele seetõttu, et "oma ruumi" vajadus või mittevajalikkus peaks olema blogijale endale selge. Ja kui see selgineb blogipidamise käigus - siis järgnevad sammud on samuti omad - kas keelatakse kommentaarid või kaitstakse post salasõnaga. Olgu blogi nii loetav ja publikurohke kui tahes... Ja lugejal pole õigust ega mõtet solvuda, sest... see oli ju teise ruum nii ehk naa. Olen täheldanud, et blogimaastik on nagu liiv - äravajunu peale tuleb kohe uus.

Kirjutan sellest eelkõige mõeldes Tumeblondi peale. Mingil ajal ilmselt hakkavad kirjutised tahestahtmata kujundama pilti blogijast. See on inimlik, ma leian. Kummaline oleks lugeda end suhestamata. Umbes nii nagu loeks ajalehtede pealkirju. Iga blogija on leidnud oma blogrollid ja see on juba teatudmääral suhestamine. Samas - nagu TB kunagi oma postituses mainis, annab keskmine blogija vast murdosalise pildi endast ja end ümbritsevast. Üks heiastus või emtsioon vaid... antud hetkel autorile tähtis. Aga kui mitmest koosneb kasvõi 1 tund päevas? Oleneb nüüd inimese kasvatusest ja suuresti ka hingetarkusest, kas ta hakkab kujunenud kujutelmaga lehvitama või mitte....

Kas blogiautor peaks kartma lugeja poolt kujundatud pilti endast? Arvan, et mitte. Eelkõige suhestatakse end ju loetava TEEMAGA, mitte autoriga. Seetõttu on vast ka blogijad ise pisut paranoilised. Teine asi muidugi, kui kirjutatakse oma õige nime all.
Pealegi, avalikud blogijad püüavad inimlikult näida välja paremad ja põnevamad kui nad on... Seegi normaalne nähtus. Kirjateel väga raske koledaid ja halbu mõtteid väljendada. Eks kirjandus- ja grammatikatunnid ole saanud saatuslikuks ses mõttes, et tsenseerid automaatselt oma mõtet enne ekraanile jõudmist. Väga omapärane ja positiivne erand ses suhtes on Hundioru Nirti.


Niiet - pole vast eriti mõttekas kujundada arvamust inimesest avaliku blogi põhjal. Jah, pilgu saab "peale visata", ent sama hästi saab vaadelda ka metsas puid, ometi mitte mõelda et ma tean täpselt kuidas ta kasvanud ja kuidas ta vaateulatusest väljasolevalt toimib...

Nii blogima asudes kui ka blogilugejana peab arvestama selle ajutist iseloomu. See pole raamat, mille omandad ostu-müügi teel ning võtad ikka ja jälle kätte. Kuigi paar blogijat on ka selle triki ära teinud. Samas, nad on teinud seda vabatahtlikult ja raha eest on talletatud blogija uitmõtteid ka tulevastele põlvedele. Mis põnev formaat!

Jah, pole mõtet iseend petta - ei lugedes ega blogides.

Kommentaarid

tumeblondi ütles …
Vat sellest su lausest, et blogis tehakse end lugejate jaoks kellekski teiseks, ma aru ei saa. Siis kirjutataksegi ju teiste jaoks ning kaob ära blogi mõte kui selline minu arvates - kirjutada iseenda jaoks, enda tegemistest, mõtetest ja tunnetest, et neid eelkõige iseendale selgeks saada ja ehk ka ajaloo tarvis üles kirjutada. Ennast paremaks tehes me petame ju tõesti iseennast eelkõige ning selline flirt lugejatega ongi vast avatud blogide kõige suurem oht. Allumine lugeja ootustele. Alles täna öeldi mulle, et tahaks ikka su blogi lugeda, sest see olevat hetke parim erootiline lugemisvara tänases Eestis. No mida kuradit!!! Kas peaksin nüüd seetõttu hakkama oma kokkukuivavat seks-elu uuesti avardama, et lugejate ootusi mitte petta? Ausalt öeldes pole nagu kavaski olnud, sest elada kellegi teise arvamuste ja ootuste järgi on vähemalt mulle juba ammu mõttetuks osutunud. Vahetevahel muidugi anname sellele eneseimetluse libedale teele järele, aga ausalt endasse vaatamine, mis enamasti on vastikult valus - just see ongi ju kirjapanemise mõte. Kui avalikult seda keegi vajalikuks peab teha, on igaühe enda otsustada. Ma arvan...
Heli ütles …
TB,
Eks igaüks avalikusta blogis seda osa enda isiklikust elust, mida ta soovib ning kirjutab sellest, mis teda kirjutama paneb. Sama lugu on mõtetega. Tahestahtmata tundub isiklikke mõtteid kajastavaid blogisid lugedes, et nii ilusasti ja loogiliselt inimene oma sisimas ei arutle...Või siiski - pärast väljakirjutamist? Blogimise teraapiasse usun küll...

Või olen ma oma sisimas üks kole ja ropp - see ka muidugi võimalus:) Igal juhul tean, et ei suuda ega taha oma kõiki tundmusi ekraanil väljaelada. See haakub pisut ka pealiskaudsuse teemaga - tean, et avalik internet täis kõikvõimalikku informatsiooni ja kui inimesed juba IRL ei suuda üksteisesse süveneda ning lähedust leida, siis...skeptiline olen taoliste hingeliste arutelude diaoloogide võimalikkuse suhtes.

Aga Sinu blogi sulgemise suhtes usun küll, n.ö kraabitakse ust. Oli (on) ta ju üks omanäolisemaid. Erootiline minu jaoks küll mitte, pigem Sinu rännak ja teelolemine.