Suvepäev minevikust
















Thredahlia räägib postis oma vanaema vaarikatest. Tema kirjeldused tõid elavalt meelde minu vanaema vaarikad, mis riideribaga tugipostide külge köidetult suuri, puhtaid ja suussulavaid marju andsid. Ja mis põnev oli end nende vahele peita ja siis maha kükitades rohelises tihnikus kogu maailma eest varjus olles maitsvaid marju lutsutada...

Veetsin lapsena kõik oma suved vanaema juures, Mõisakülas. Teekond sinna tundus minu jaoks ilmatu pikk ja eriti uhke tunne oli siis, kui selle esimest korda iseseisvalt ette võtsin. Mäletan, et palusin bussijuhi käest end vanaema tänava otsas maha lubada (ema oli nii õpetanud) ja kuidas bussijuht kiikas mu kotist paistvat nuku pead ja muheles... Jah, võtsin oma lemmikpupe ikka kaasa:)

Siiani mäletan seda eriliselt turvalist ja mõnusat tunnet - vanaema juures ärkamist. Plekist äratuskella tiksumine, imepehme (sulgmadratsiga!) raudnuppudega reformvoodi, lahtine aken kust kostus lindude sädinat, köögist kostuv pliidiraudade kolin ja ninnahoovav pannkoogi lõhn. Ei tea kuivõrd paljudel lastel on selline "pannkoogi vanaema" olemas tänapäeval, minul ta oli ja ilmselt kannan teda elu lõpuni oma südames. Nüüd vist jah, rohkem sellised, kes Disneylandi või veekeskustesse võsukesi viivad.

Minu suvised suurpäevad olid vahvlijäätise päevad. Mõisaküla asub Läti piiri läheduses ja seal millegipärast toodeti seda külma maiust oluliselt rohkem kui Eestis tollal. Või lihtsalt ei jagunud äärealadele. Jäätisetops maksis 10 kopikat ja vanaema antud raha peos, läksin kindlal päeval (minu arust oli kolmapäev) sappa... putka oli mäletamist mööda kollast värvi ja jäätisemüüjaks ihkasid tol hetkel vist kõik minuealised saada. Jäätiseraha ei antud samuti lihtsalt niisama. See tuli välja teenida, kas porgandipeenra rohimise või kasvõi sellega, et õhtul enne magaminekut riided kenasti toolileenile sätitud ning hommikuti säng korda tehtud. Tagasiteel põikasin ikka korraks läbi oma lemmikkohast, Mõisaküla pargist, kus oli suur ja minu jaoks väga eriline kiik - nagu kaks pargipinki vastakuti pandud. Ma ise ei jõudnud seda kiikuma lükata, aga vahest vedas, oli teisigi lapsi ja sai päris suur hoog.


Kommentaarid

Liana ütles …
Nii tuttavad mälestused, nii tuttav tunne. Minu pannkoogivanaema on alles minu südames ja see paik..ma tahan ka teekonda Vilustesse ette võtta..
tumeblondi ütles …
Ma vist juba kuhugi kirjutasin, ah jah Unenäonõiakese blogisse, et lapsepõlve helgete mälestuste rikkumine peaks olema seadusega keelatud, või mis?:) Need on ju just need, mis annavad meile need juured, millest kinni hoida, kui muud marud ja tormid me latvu murravad. Ja selline vanaema minu mälestusest on just see, kelleks ma kunagi tõesti tegelikult tahaks saada - nagu sina omal ajal jäätisemüüjaks või mina õpetajaks:)
andori ütles …
Kallis Metsapiiga!

Sinu meenutused Mõisaküla jäätisemüügist teevad südamele rõõmu! See jäätisemüügi putka, mis asus toipoe kõrval, paremal, on tänaseni alles. Ostsin selle putka endale kunagiselt Mõisaküla politseinikult ja loodan selle paigutada uuenenud Suveaeda.
Kui soovid sellest majakesest pilti, siis võin laupäeval Mõisakülas olles selle teha ja Sulle saata.

Oled väga tubli oma lehe toimetaja!

Kõikide heade soovidega!

Andor
Heli ütles …
Andor,

tänan Sind kenade soovide eest! Oleksin väga huvitatud jäätisputkaga taaskohtumisest. Paraku vist liiga hilja vastasin Sulle:(