David Oistrahhi festivali raames toimunud kontsert 20.07 Pärnu Kontserdimajas

Hoolimata puhkusejärgse töönädala väsimusest võtsin reedesel õhtupoolikul kätte ja sõitsin Pärnusse kontserdile. Väga oleksin tahtnud ka eelmise päeva Elisabethi kirikus toimunut kuulata, ent pidin reedel töö asjus vara asjalik olema - "konna suudlema" nagu üks kodanik kunagi vaimukalt mainis hommikuste mitteniivägameeldivate tegevuste kohta...

Kontserdimaja (polnudki varem sattunud!) ise jättis kõrge, ent samas õdusa mulje. Meenutas mulle miskipärast Toronto Roy Thomson Hall`i. Mulje süvenes saali sisenedes - lavataguste istekohtade tõttu. Prooviruumides toimuv pika noodi puhumine pisut kostus saali, aga ilmselt ei takistaks oboehelisid ka parim heliisolatsioon:)

Kontserdi kava oli meeletult intrigeeriv. Esimeses pooles tulid ettekandele:

Stravinski balleti "Apollon" esimene ja teine pilt,
Vivaldi kontsert kahele oboele, keelpillidele ja continuole d-moll, RV 535
solistid Kalev Kuljus ja Hanjafi Tšinkajev (Venemaa)

Dirigentideks siis festivali raames toimuva Neeme Järvi suveakadeemia õpilased. Esimene vasikas läks mu meelest kergelt aia taha - noordirigent ilmselt sabistas liialt ja ei leidnud orkestriga sobivat kontakti, igal juhul kohati tekkis viiuli/aldirühma ja tšello/kontrabassirühma vahel kerge"login". Samuti oli publik nõutu - osade vahel ju ei aplodeerita, ent samas vahetas üks dirigent teise välja ja siis juskui peaks... Kontserdi edenedes rabedus kadus ja jäi vaid muusika. Orkester - Peterburi Festivaliorkester - oli igati nauditav ja väga kõrgel tasemel, Pärnu kontserdimaja akustika parim, mida Eestis üldse kuulnud olen. Istusin ka parteris ja üsna keskel - ei oska öelda, kuidas rõdudel või mujal. Esimese viiuli ja tšello kontsertmeistri läbi sai mitmeid eredaid hetki läbielatud:) Stravinski muusikat olen õppinud üsna hiljaaegu kuulama - harukordne arhitektuur ja süsteemsus.... "Apollon" oli unelevalt meloodiline ja väga kaunis. Hea emotsiooni sain igatahes.

Suure barokkmuusika austajana ootasin muidugi Vivaldi interpretatsiooni. Ma pole küll eriline Vivaldi kui helilooja kummardaja, ent tavatu vorm, 2 oboed, oli muidugi põnev. Üks huvitav nüanss seoses Vivaldiga muidugi on - minu jaoks on tema klavessiini jm barokkajastu klahvpillide partiid kuidagi eriliselt silmatorkavad ja huvitavaid kõlavärve andvad. Ometigi on neil vaid saatefunktsioon. Aga jah, mingi eriline kõlapilt, mis mind alati liigutab.

Kalev Kuljus - maailmatase!, ei kuule teda ju iga päev. Eks paljus ka tema pärast sai teekond ette võetud. Ja ei pidanud pettuma. Obe on üks naljakas pill - minu arust on seda üsna raske mängida nii, et interpreedi näoilme koomiliseks ei muutu. Kuljusega seda ei juhtu - vastupidi, pill muutub tema kätes kuidagi eriliselt elegantseks. Kaob ära ka selline "valus tunne" heli tekitamise jälgimisel. Eks ole ju kuuldud neid lugusid oboemängija ajus tekkivast õhumullist jne:) Kalev Kuljus on ilmselt sündinud oboemängija, sest tema tekitatud heli on kuidagi loomulik, puhas ja särav.

Ka kontserdi teine pool, mille kestel esitati Edvard Grieg`i süit "Holbergi ajast" ja Heino Eller`i viis pala keelpilli orkestrile, möödus impressioonist kantult. Väga hea kava ja põnev kogemus erinevate dirigentide "käekirja" ning orkestriga kontakti saamist jälgides. Ja ei mingit väsimust tagasisõidul - kirgastus vaid...






Kommentaarid