Bonzoga vihmamärjas metsas















Bonhamiga on tohutult mõnus looduses jalutada. Seda mitmel põhjusel: ta tundub ümbritsevat vabadust nautivat täpselt samapalju kui mina, ta ei vingu et hakkame nüüd tagasi minema ja hea turvaline ning julge on tema seltsis samuti.

Kasutasime tänase väikse vihmapausi ära ja sumpasime läpi umbekasvanud raja metsalagendiku poole. Alati peab miskit maitsvat tema jaoks taskupõhjas olema, sest jalutuskäigu algjärgus kipub ta liiga ülemeelik olevat. See väljendub meeletus jooksus võssa ja tagasi ning ainus viis teda "korrale kutsuda", on vilistada ja hüüda käsklus "Siia!". Ja kuidas seda ikka paremini kinnistada kui mitte väikse viineri või vorstitükiga, eks ole.

Mets on tohutult lopsakas praegu - tõeline haldjamets! Sarapuud moodustavad tunneleid, vaarikavõsud on metsaraja "ummistanud", sõnajalad ja hundimarjad, mitmed puisniidu taimed, mille nimesid kahjuks ei mäleta. Vaja isa käest järgi uurida. Isa jah, õpetas mind juba lapsena loodusmärke avastama - kus sokk on kraapinud, kus kitsetalled maganud, kuidas oravapesa avastada jne jne. Tänu sellele mets räägib minuga ja mul on alati kerge pärast looduses käiku. Jah, tõepoolest - olen avastanud, et kõik probleemid ja negatiivsed mõtted lahustuvad looduses.

Nii tänagi, metsalagendikule jõudnuna märkasin vaid neid kümneid ja kümneid erinevaid niidutaimi - angervaksu, karukelli, nõiahambaid, kurekelli, karikakraid.... Ja Bonzo mõnulevat niiskes rohus püherdamist. Ja müra vaikis.




Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Mäletan kunagist Vigala Sassi kommentaari oma nooruse kohta, et tema ei peljanud üksinda metsas kunagi midagi muud kui ainult teist inimest. Et mets on sõber ja ei tee sulle kunagi tahtlikult liiga, ainult võõrast inimesest ei tea kunagi ette, mida oodata... Loodus võtab sõbraks ka selle, kes teda ei armasta, ainult sellest arusaamine võtab mittearmastjal veidi rohkem aega kui avatud südamega looduselugejal.
Heli ütles …
Jah, nõus Sassi ja Sinuga. Ainus, keda mina metsas kardan on jahimehed ja ATV-inimesed. Ühel suveõhtul üks tegelane just müttas, jättes suured roopad metsaäärsele niidule. Bonham võttis üsna ühemõttelise kiirsööstu masina poole, aga käsklus "Siia!" aitas:) Ja muidugi on vaja jahimeestel lähiasustuses jahti pidada - olen kuulnud õhtuti metsas paugutamist, seega ei julgegi praegu oma kivile päikseloojangut imetlema minna:(
Liana ütles …
Selle jutu lugemise peale tuli endalgi tahtmine metsa minna, eelistatult ratsa, aga seda saab alles pooleteist kuu pärast. Ja meie oma kaukaga pole kunagi oma aiast välja käinud ja näiteks rihma kaela panemine ei tule kõne allagi, ta kas viskab end pikali või jookseb minema.
Heli ütles …
Rihmaga jah, tuleb kaukasid juba kutsikapõlvest harjutada. Me jäime samuti pisut hiljaks, sai kaua vabana aias silgata ja hiljem oli tükk tegu, et ümberõpetada. Ja ega ta meelsasti käekõrval samuti kõnni, jalutamise alguses kipub ikka kiskuma.

Miks Sa, Liana, ratsutada ei saa? Kas Lõviga miskit?
Liana ütles …
Ei,Lõviga on kõik korras. Ainuke takistus on see, et tema on Eestis, mina Soomes suve lõpuni.

Kusagilt ma olen lugenud, et kaukade ketis hoidmine on "enda surmatunnistusele allakirjutamine".
Heli ütles …
Noh, Soome on kena maa ja kindlasti tuleb kodumaalt eemal viibimine kasuks. Saab kõike distantsilt mõõta. Omalgi see kogemus olemas - üsna pikalt sai kodustest lahusoldud.

Kaukade ketishoidmine pole just jah, õige tegu. Need loomad tahavad rohkem vabadust kui teised isendid. Ja ega nad selle ketieluga ikka lepi küll - kas apaatsus ja stress või paigast ära psüühika.

Peamine on vast aga tegelemine... ka aias vabalt elades võib koer "ära pöörata" kui kellelgi ta jaoks aega pole. Ta ikka sotsiaalne olend.