...mitte just parim päev banaanikala püügiks
Hommikul puhastasin ja harjasin hobusid, ühtlasi püüdsin Mozartile salvi jalale panna. Seekord tehti üsna tõsine katse mulle jalaga äsada...vaistlikult kiljatasin ja põhjustasin omakorda hobudele väikse panic attack`i... Ei midagi hullu, õnneks rahuneti koheselt, aga siiski. Kella 10 paiku helistas sepp, et ta just nüüd meie kandis ja teeb hobudel kabjad korda. Noh, jätsime nad esialgu kuni järgmise värkimiseni üldse raudadeta. Kusagile asfaltile me ju niipea niikuinii ei lähe. Ratsutame ikka koplis.
Theo trall jätkus pisut ka täna, ei tahtnud end eriti boksis kätte anda, ent porganditega laskis siiski "ära rääkida" ja nii sai Reimo tal krihvidega rauad eemaldatud ja kabjad tagasilõigatud. Valgustasin Reimole kah viimaste päevade sündmusi ja kuuldes, kuidas ma Theoga koplist tulin, vangutas pead. Ütles, et kui juba hobune inimesest ette jooksnud, pole mõtet tema taga olla, vaid targem on nöörist lahti lasta üldse. Ja eriti kui täkk tahab minna, siis tema tagajalgade piirkonnas olek suisa eluohtlik...
Püüdsin küll koduste toimetustega mõtteid mujale suunata, küpsetades ja aias asjatades, aga kui abikaasa tuli ja teatas, et täna kordetan mina hobusid ja tema teeb boksid.... sai meelekindlus otsa. Pisardasin abitusest ja vihast, et nii saamatu olen ja et olen lasknud hirmu endasse. Ja teadmisest, et hobude usalduseni nii pikk ja raske tee. Praegu ei teagi, kuidas edasi.
Theo trall jätkus pisut ka täna, ei tahtnud end eriti boksis kätte anda, ent porganditega laskis siiski "ära rääkida" ja nii sai Reimo tal krihvidega rauad eemaldatud ja kabjad tagasilõigatud. Valgustasin Reimole kah viimaste päevade sündmusi ja kuuldes, kuidas ma Theoga koplist tulin, vangutas pead. Ütles, et kui juba hobune inimesest ette jooksnud, pole mõtet tema taga olla, vaid targem on nöörist lahti lasta üldse. Ja eriti kui täkk tahab minna, siis tema tagajalgade piirkonnas olek suisa eluohtlik...
Püüdsin küll koduste toimetustega mõtteid mujale suunata, küpsetades ja aias asjatades, aga kui abikaasa tuli ja teatas, et täna kordetan mina hobusid ja tema teeb boksid.... sai meelekindlus otsa. Pisardasin abitusest ja vihast, et nii saamatu olen ja et olen lasknud hirmu endasse. Ja teadmisest, et hobude usalduseni nii pikk ja raske tee. Praegu ei teagi, kuidas edasi.
Kommentaarid
Käisin juba eile õhtul enne magaminekut neil ninasid silitamas.
Ratsutamise koha pealt - kõik on võimalik! Kes teab, ehk saan isegi kunagi Sind ses osas aidata;-)
Ma näen seda oma täkuka peal, kes on selline memmekas, et teda ei saa märade juurest kümmetki meetrit eemale. Aga me läheme 9 meetrit ja tagasi, siis 9,5 ja tagasi ning nii see käibki ;)
Aga tänud selle peatumise ja edasiliikumise õpetamise eest (lugesin Su blogist). Vahepeal oli see tal juba üsna hästi "käpas":) Vaja taas meeldetuletada...